Kallis s�ber, kas sina tead, Kuidas mineja pehmed k�paj�ljed veavad siidiseid jooni taevalaotusesse, Kuidas nukralt sulguvad loomasilmad nutavad vikerkaaremaale, Kuidas lemmiku elamise palved argip�eva unustusse on vajunud. Kuidas lootus n�ha veel p�ikeset�usu maeti �hes h�ljatutega,
Oh, armas inimese hing, j�� t�na veel viivuks n�rgema poolele Ja meenuta mullaga �heks saanud �ksk�iksuse ohvreid. Ja m�leta neid, kelle sammud juba varjudena igavikku suikunud, Ja m�lesta neid, kelle truuduse reetnud on inimkond.
