Kodutute loomade mälestamine
Loe lähemalt mälestuspäevast Toeta organisatsioone
Share on Facebook
Kallis sõber, kas sina tead,
Kuidas mineja pehmed käpajäljed veavad siidiseid jooni taevalaotusesse,
Kuidas nukralt sulguvad loomasilmad nutavad vikerkaaremaale,
Kuidas lemmiku elamise palved argipäeva unustusse on vajunud.
Kuidas lootus näha veel päikesetõusu maeti ühes hüljatutega,
Oh, armas inimese hing, jää täna veel viivuks nõrgema poolele
Ja meenuta mullaga üheks saanud ükskõiksuse ohvreid.
Ja mäleta neid, kelle sammud juba varjudena igavikku suikunud,
Ja mälesta neid, kelle truuduse reetnud on inimkond.
(Tania Selart, Eesti Loomakaitse Selts)
Süüta oma virtuaalküünal
|
716
|
| |
Olgu teie elu vähemalt sealpoolsuses ilus! Puhake rahus!
|
|
|
|
717
|
|
|
|
718
|
|
|
|
719
|
| |
Mälestades kõiki loomi , kellel pole nii vedanud! Loodetavasti on nad nüüd paremas kohas!
|
|
|
|
720
|
| |
On loomi palju väikses Eestis,
kes enda eest ei seista saa
ning ju pole mõni ime see,
kui näed, üks väike habras loom,
kes kodu kaitseb hoolega
on ise näljast nõrkemas.
Tihtipeale arvab ta,
et pererahva jaoks on tähtis ta
ning kui tuleb jälle aeg,
mil see sell ei süüa saa
kõlgub mõttes küsimus:
"Miks sündis ta just loomana?".
Puhake rahus, kallid sõbrad!!
|
|
|
| [Esimene] Leht # ... 140 141 142 143 144 145 146 147 148 149 ... of 314 [Viimane] |
|
