Kodutute loomade mälestamine
Loe lähemalt mälestuspäevast Toeta organisatsioone
Share on Facebook
Kallis sõber, kas sina tead,
Kuidas mineja pehmed käpajäljed veavad siidiseid jooni taevalaotusesse,
Kuidas nukralt sulguvad loomasilmad nutavad vikerkaaremaale,
Kuidas lemmiku elamise palved argipäeva unustusse on vajunud.
Kuidas lootus näha veel päikesetõusu maeti ühes hüljatutega,
Oh, armas inimese hing, jää täna veel viivuks nõrgema poolele
Ja meenuta mullaga üheks saanud ükskõiksuse ohvreid.
Ja mäleta neid, kelle sammud juba varjudena igavikku suikunud,
Ja mälesta neid, kelle truuduse reetnud on inimkond.
(Tania Selart, Eesti Loomakaitse Selts)
Süüta oma virtuaalküünal
|
721
|
|
|
|
722
|
|
|
|
723
|
| |
Mälestust ei kustuta miski.
Mälestus- see on suur osa meist, mis ei lase meil närtsida, ta toidab ja hoiab meid.
Kui meil on mälestus, siis on meil ka kannatlikkus ja jõud edasi minna.
Kurbus ei saa iial murda meid, kui oleme sisemiselt vaprad ja mõistvad.
Kõige tähtsam on andestus, kui suudad andestada siis saavutad sisemise rahu.
Ära ole endasse tõmbunud, kui sul on valus- otsi üles kes toetaks ja mõistaks sind.
Ja kurbus polegi siis enam nii valus, kui alguses tundus- Koos on alati kõik kergem.
Looduse ringlust me peatada küll kahjuks ei saa, kuid saame muuta oma sisetunnet.
Loodus annab ja loodus ka võtab, ja ta ei lase valu käes kaua piinelda.
Ta võtab kõik väsinud hinged ühes endaga, sest neil on siin valus ja kõhe.
Temal on olla seal hea ja soe, kuhu looduse jõud teda endaga kutsuvad.
Ja kui me vabaks laseme ta hinge, siis sellega teeme talle vaid head.
Igavesti meie südames kallis Jacky! Kõikide loomakeste mälestuseks ning kallistused teile sinna Vikerkaaremaale!
|
|
|
|
724
|
|
|
|
725
|
| |
Süütan küünla oma kunagise kassi Rasmuse auks, kes oli ka kunagi kodutu, kuid nüüd on ta kahjuks surnud.
|
|
|
| [Esimene] Leht # ... 141 142 143 144 145 146 147 148 149 150 ... of 314 [Viimane] |
|
