Kati Ernits on atesteeritud koerte koolitaja ning sertifitseeritud koerte käitumisnõustaja, kes on koerte koolitamisega tegelenud 2008. aastast alates. Ta on muu hulgas läbinud ka hüpokoerte ehk diabeetikute abikoerte koolitamise programmi. Lisaks koolitamisele tegeleb ta ka kutsikate iseloomu testimisega – praeguseks on Ernits testinud üle 150 kutsika.
Iseloomutestiga vaadatakse kutsika iseloomuomadusi ehk loomulikke eeldusi. Jälgitakse kutsika kohanemist uues olukorras, tema suhtumist inimestesse, mängulisust ja muud. „Test tuleb teha vanuses, kus see on kutsikatele juba jõukohane, aga ei oleks tekkinud veel liiga palju õpitud käitumist. Oluline, et kutsikas oleks võimalikult nii-öelda puhas leht. Tavaliselt tehakse see 7-nädalaselt. Osa algupäraste tõugude puhul ka 8-nädalaselt,“ kirjeldas iseloomutestimisega tegelev Kati Ernits.
Testidel on tavaliselt terve rida katseid, mida teeb kutsikatele ükshaaval võõras inimene – seda ruumis, kus kutsikad ei ole enne viibinud. Ernitsa sõnul on ükshaaval testimine oluline, sest karjas kutsikad mõjutavad üksteist, ebakindlamad saavad julgust enesekindlamatelt, samuti suureneb konkurentide kõrval toidumotivatsioon. Testida saab ka konkreetseks ülesandeks või tööks sobivust ja hinnata kutsika eeldusi millekski kindlaks.
Koolitaja selgitas, et iseloomutest on üks alternatiivne võimalus saada teada kutsikate loomulikke eeldusi – üsna kindlasti selgub sellest kutsikate ebakindlus vs julgus ning see, milline on koostöötahe inimesega. „Ükski test aga ei mõõda päris kõike. Seega kõige parema hinnangu kutsika omaduste kohta saab siis, kui uurida tema sugupuud ehk vanemate iseloomu ning teha lisaks test,“ täpsustas Ernits. Naine selgitas, et koera iseloom määrab ära, kui palju tuleb panustada tema treeningusse selleks, et soovitud tulemus saavutada. „Näiteks töökoerte puhul, kellelt eeldatakse mingis valdkonnas väga kindlaid ülesandeid ja tugevat panust, on hea tulemuse saavutamiseks iseloomu osa 50% ja ülejäänud 50% on treeningu osa. Mittesobivate eeldustega koera puhul ei piisa ka väga heast treeningust selleks, et see koer hakkaks väga usaldusväärselt tööle.“
Kodukoerte puhul ei ole testimine Eestis väga populaarne, rohkem testitakse tulevaste töökoerte valimisel. Kodukoerte puhul tellib testimise enamasti kasvataja, kutsikaomanikud teevad seda harva. Ja ka siis tuleb kasvatajaga kokku leppida, sest testitakse enamasti vanuses, kui kutsikad on veel kasvataja juures, täpsustas Ernits.
Koer läheb peremehe nägu
Öeldakse, et koer läheb peremehe nägu. Ernits selgitas, et see tähendab, et koera iseloom muutub omanikusarnaseks. „Käitumise ja emotsioonide peegeldamise või jäljendamise muudavad võimalikuks teatud tüüpi närvirakud, mida nimetatakse peegelneuroniteks. Mida tundlikuma närvisüsteemiga koer, seda rohkem ta reageerib inimese emotsioonidele ja käitumisele,“ sõnas ta.
Ernits selgitas, et koerad elavad vaid hetkes ning vastavad väliskeskkonnast tulevatele stiimulitele autentselt siin ja praegu. Seega võib hästi üldistatult öelda, et koertel ei ole minevikukoormat kaasas ja neil puuduvad tulevikuunistused ja ootused teistele elusolenditele. „See võimaldabki neil väga puhtalt üle võtta inimese või ka mõne teise looma emotsioonid ja teha need enda omaks. Emotsioone peegeldavad ka teised liigid. Emotsioonide keel on universaalne. Kõik loomad teavad, mis on hirm ja rahu. Teiste elusolendite hirmu ja rahu on kasulik ära tunda, sest see annab infot ohu kohta. Ellujäämise seisukohalt on see oluline.“
Kui omanik oskab oma koera hästi lugeda, võib ta saada iseenda kohta kasulikku infot. Inimene võtab küll suurema vastutuse õpetada koer toime tulema tänapäevases keskkonnas inimese kõrval, aga see võib siiski olla väga võrdväärne partnerlus, kus mõlemad pooled õpivad teineteiselt, selgitas Ernits.
Ernits selgitas, et on saanud testimisel kirjelduse andmisel ka õppetunde. „Ükskord kirjutasin tagasisidesse, et tegemist on ideaalse perekoeraga. Kutsikas läks perre ning nad arvasid, et ideaalse koeraga ei peagi ise midagi tegema. Mõne aja pärast ilmnes rida erinevaid probleeme.“ See lugu õpetas naisele seda, et ideaalset koera ei ole olemas. Igal koeral on omad krutskid. Ja olgu koera iseloom üldises mõttes nii lihtne kui tahes, õpetama peab teda mingil määral ikkagi, sõnas ta.
Koerte koolitaja ja iseloomutestija Kati Ernitsa kolm soovitust koera kasvatamiseks:
1. Koeraga tuleb tegeleda ja kõige olulisem tegevus on koeraga regulaarne liikumine. Jalutuskäigu ajal saab koer liikudes vabastada keha üleliigsest energiast ning nuusutada uusi lõhnu. Suur aed ei asenda regulaarseid jalutuskäike. Nii nagu inimenegi tahab koer avastada kõike uut ja põnevat. See on kõikidele elusolenditele loomulik elamisviis.
2. Kindlaksmääratud reeglite täitmine kogu peres. Kui kutsikas tuleb perre, tasub kõigepealt peres läbi arutada, kus koer võib käia, kus magada, kuidas süüa antakse, kes käib jalutamas ja muu selline. On väga oluline, et koeraga käitutakse ühtemoodi. Erinevate reeglite puhul on koeral väga raske aru saada, mida temalt oodatakse, ja nii sattub ta segadusse. Kui segadus läheb väga suureks, võib koer stressi langeda.
3. Koera õpetades tuleb olla järjepidev. Nii nagu inimestegi puhul on kutsikast täiskasvanud koerani arenemisel mitu etappi. Igas neis võib tulla ette tagasilööke, sest neil aegadel koer muutub palju. Oluline on see, et inimene oleks järjepidev ja ei ootaks liiga kiireid tulemusi. Koerad saavad täiskasvanuks keskmiselt 2-aastaselt. Enne seda on täiesti loomulik, et muutused koera käitumises on väga suured.
Kait Ernitsaga saab kontakteeruda tema kodulehe kaudu.