#NäitaValgust - Eesti Loomakaitse Selts

#NäitaValgust neile, keda meil on veel võimalik aidata.

#NäitaValgust jagades adopteeritud lemmiklooma pilti ja lugu Facebookis või/ja Instagramis. Lisa kindlasti: #NäitaValgust, #MäletaMindNeljapäev ja täägi Eesti Loomakaitse Selts. Saada pilt ja lugu kindlasti ka info@loomakaitse.ee ning ka meie lisame pildid koos lugudega Facebooki ja kodulehele, et ikka võmalikud paljud saaksid lugeda nendest imelistest loomadest, kes on meie ellu toonud rõõmu.

TEISE RINGI LEMMIKLOOMA LUGU:

: Kudi jõudis minu juurde peaaegu kaks aastat tagasi Tartu Koduta Loomade Varjupaigast. Tema eelmine kodu oli olnud vanainimese juures keti- ja õuekoerana. Kuna Kudi oli vanaks ja haigeks jäänud, siis vana omanik teda enam ei tahtnud ja tõi varjupaika. Hea, et vähemalt ei viinud metsa alla nagu osad. Algul oli info, et Kudi vanus on lausa 13. Pärast eelmine omanik ütles, et ei ikka 9. a. Seega päris täpselt ei teagi, kui vana Kudikene on ja ma ütlesin tema tulles, et olgu ta vanus, siis ilus ümmargune 10. Varjupaigas jõudis Kudi olla õnneks ainult paar päeva. Kui ma varjuka lehel tema pilti nägin (lisatud), siis mu süda murdus ja ma tahtsin talle pakkuda hoiukodu. Kui talle järgi läksin, siis vaeseke oli maailmas ja inimestes nii pettunud, et ei tahtnud kuudistki välja tulla. Tema tervis ja välimus olid päris koledas seisus. Karv pulstunud ja rastad tagumikust kuni maani. Ülekilosid umbes 5 kg, halvad hambad, silmad põletikus, nahal põletikulised kohad ja hiljem selgus, et ka raske neeruhaigus, mis vajas edaspidi pidevalt arstil käimist ning iga päev kalli rohu võtmist. Kui see haiguse asi selgus, siis sai ka mulle selgeks, et hoiukodust peab saama päriskodu. Varjupaigas on palju noori ja terveid koeri, kes ootavad pikalt kodu. Vana ja raske/kalli haigusega koerale kodu leida on pea võimatu. Lisaks olime üksteise nii kiindunud, et ma ei kujutanud ettegi, et suudan ta ära anda. Meil oli tõesti armastus esimesest silmapilgust ja nüüd oleme suurimad kaisusõbrad! Järge mööda hakkasime tema tervist ja hinge parandama. Alguses ta jaksas kõndida ainult 20 min, aga järgemööda läksid meie jalutuskäigud aina pikemaks. Silmad, hambad ja nahk said ka korda ning karv ilusaks läikivaks ja lokiliseks. Rohtude, korraliku söögi ja arsti valvsa pilgu all sai ka haigus kontrolli alla. Rohtu peab ta võtma oma elupäevade lõpuni, aga vereproovi peab nüüd andma ainult korra aastas, et kontrollida õiget doosi. Tema hinge parandamine võttis aega paar kuud ja alguses oli ta nagu kleepekas minu küljes. Isegi öösel ei maganud ta rahulikult ja pidi kontrollima, et ma magamise ajal teda salaja maha jätnud ei oleks. Pika peale sai talle selgeks, et oma kodus ei pea koguaeg valvel olema ning ta võib rahulikult oma asjadega tegeleda. Koroona-aja üks plusse oligi see, et ma sain olla kodukontoris ja temaga väga palju koos. See aitas palju kaasa, et talle sai selgeks, et ma ei kaogi kuskile. Lisaks on tal kodus kolm kõutsist sõpra ja nii ei pea ta kunagi päris üksinda olema. Kui ma pean ka kuskile ilma temata minema või ta näiteks arsti juurde jätma, siis luban talle, et tulen alati tagasi. Vanade koertega on kahjuks see, et nende tervis on õrnake. Ja just äsja avastati tal kasvaja. Nüüd jääb meil oodata, kas on hea- või halvaloomuline ja millal saame lõikusele minna, sest kasvaja on väga paha kohapeal saba all. Aga me ei anna alla ja teeme kõik, mis vähegi võimalik. Sest, kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab! Kaks aastat head elu ei ole piisav ja ta on väärt veel vähemalt paari aastat sooja kodu nautimist. Ma ei kahetse sekundikski, et võtsin endale vana ja haige koera. See rõõm, mis ta endaga kaasa on toonud, on kirjeldamatu. Parimate soovidega Katrin

: Meie Miki tuli meile 2011 aasta juunis. Oli väga kõhn ja üliarglik, juba kedagi nähes jooksis kohe minema. Hakkasin talle süüa panema metsa äärde ja hiljem õuele,sain aru,et tal pole kodu. Aastatega harjus ja muutus julgemaks kuid esimese pai lasi teha 5 aasta möödudes. Mida aeg edasi seda julgem on ja nüüd võib öelda,et täiesti sülekass juba. Kuna ta on terve oma elu arvatavasti elanud õues siis rohkem meeldib talle õues, talvel külmaga tuleb ka tuppa. Kuna talle meeldib väga õues siis on Mikil ka mitu aastat juba oma maja 🙂 (vana koerakuut, mille kohandasime talle majaks). Oleme käinud temaga ka mitu korda loomaarsti juures seoses ninaverejooksudega ja lasime eemaldada põletikulised ja murdunud hambad. Hetkel on Mikil ainult 1 hammas aga jahti meeldib talle endiselt pidada. Ka konservid tuleb talle kahvliga peenemaks teha. Loomaarst pakkus tema vanuseks 14-15 aastat. Hetkel on Miki pensionieas ja igati väärikas vanahärra, vahel õhtul ootab mind tee peal kui töölt tulen. Kui aias toimetan on alati minu juures. Vahel õhtul jalutan temaga aias, tema minu süles ja nurrub. See jääbki saladuseks kust ta meile tuli kuid meil on temast väga palju rõõmu ja loodan,et ta on meiega veel mitmeid aastaid.

: Aasta aega tagasi ütlesin ma, et kassid on armsad, aga endale kunagi ei soovi. Neid ei saa nii usaldada nagu koeri. Pühapäevasel maikuu hilisõhtul tuli mu elukaaslane tuppa ja näitas pilti kahest kassipojast, kelle ta oli leidnud kõrvalhoonest. Elame majas ning kõrvalhoones ladustame ainult asju ja vaevu käime seal. Läksime vaatama ja leidsime hoopis kolm kassipoega. 6 päeva ennem oli kohalikus Facebooki grupis postitus, kus öeldi, et imetav halli karvaga emane on jäänud auto alla. Lootsime siiski, et nende ema ilmub välja, aga ei ilmunud. Nii oli meil kolm kolmenädalast kassipoega. Läksime järgmisel hommikul kliinikusse ja saime kinnitust, et nendega on kõik korras, kuid neid tuleb iga kolme/nelja tunni tagant sundsööta. Meile jäi müsteeriumiks kuidas nad nii kaua pidasid vastu ilma toidu ja joogita. Ja veel uskumatum oli, kui sõbralikud nad olid. Tegime neile eraldi ruumi, kus eraldasime nad koertest. Koerad käisid kogu aeg uudishimulikult piilumas ja nemad iga päevaga aina jõudsamalt proovisid välja tungida. Kolme kassi ei saanud, aga endale jääta ja otsustasime ühe kassi kasuks. Muidugi kaks õekest said suurepärased kodud ning nad saadeti suure nutilahinaga minema. Meile jäi armas mikrodeemon Carolina. Carolina ühel hetkel sooritab kaskadööritrikke kardinates ja teisel hetkel poeb sulle kaissu, nii et unustad pahandused, mis ta kassipojale omaselt on teinud. Parimaks sõbraks valis ta meie pere väiksema koera, kelle kaisus magab ta iga päev. Uskumatu, et ühel aastal ütlesin, et MITTE KUNAGI võtan endale kassi. Ja järgeval aastal kirjutan seda postitust nii, et Carolina jahib mu näppe klaviatuuril.

: 1. Aisha ( endine Öö) Aisha on tavaline must kassipoeg. Ta leiti Kohtla-Järve kortermaja juurest valust nutmas.Ei ole täpselt teada, mis temaga juhtus, kas kukkus kõrgelt alla või juhtus veel midagi, kuid selge oli, et tema jalakesega on midagi väga valesti. Kiisu viidi varjupaika, kus selgus, et kassil on lahtine jalaluumurd. Kuna kohalikus varjupaigas ei olnud võimalik teda aidata, pöörduti MTÜ Cat`s Help poole, kes võttis kiisu enda hoole alla ja toimetas Tallinna PetCity kiirabikliinikusse. Luumurd oli nii tõsine, et vahepeal seisis küsimus- kas üldse õnnestub käpa päästa. Õnneks, kuldsete kätega kirurg suutis jalakese päästa, paigaldades luule metallvardad.Aisha läbis mitmed ravimite kuurid ja kuu aega pidi elama puuris, selleks, et vähem liikuda ja lasta jalakesel paraneda. Praegu on temast sirgunud armas,läikiva musta kasukaga noor kassineiu, kes elab täisväärtuslikku kassielu- mängib, jookseb, hüppab, möllab. Temal on tõeliselt hea iseloom, ta on ülisõbralik, laseb eeskujulikult kõik ravimid manustada,suur nurruja, ehe sülekass, kes ronib omaniku sülle igal võimalusel ja käib tal koguaeg kannul.Aisha saab suurepäraselt läbi ka oma uue sõbranna koer Jennyga ja ei tee ka pere kõige pisematele liikmetele -närilistele liiga. Ees ootab teda veel 2 operatsiooni: metallvarraste eemaldus ja steriliseerimine, et elu oleks rahulik ja turvaline. 2. Merisead Polly ja Lumivalgeke Kahjuks, Eestis on probleeme ka pisiloomadega, keda hüljatakse või peetakse väga halbades tingimustes. Nende 2 merisea saatus ei olnud ka kuidagi õnnelik. Lumivalgeke ( pildil valge) oli hüljatud Tallinna Loomaaia territooriumile metsa alla.Ta oli siis alles noor poeg. Õnneks, külastajad märkasid teda ja andsid temast töötajatele teada.Pisike oli tugevas stressis ja ei söönud algul midagi peale tomatit. Lumivalgeke läbis karantiini ja siis alustati kodu otsimisega. Tasapisi sirgus temast uhkelt suur ja armas loomake, väga hea söögiisuga ja tugeva häälega:) Ta elab nüüd koos oma 2 sõbrannaga, kellest üks on Polly ( pildil punane). Polly sündis kurikuulsas Kärberi korterkoloonias, kus peeti kümneid loomi väga halbades tingimustes.Loomapääste grupp päästis teiste loomade hulgas ka Polly, kes oli hoiukodusse jõudmas juba tiine, kuigi ise oli veel väga noor. Hoiukodus tõi ta ilmale 3 armsat poega, kes kõik leidsid endale kodud. Polly aga jäi hoiukodusse päriseks. Temal on probleeme silmadega, mis kahjuks ei ole ravitavad kuid ei tekita talle ka valu. Polly on julge ja väga sotsiaalne loomake, tal on imeilusat kuldse läikega punane kasukas. Enam ei pea ta kunagi olema söömata, elama oma väljaheidete sees ja poegima. Loomad oskavad olla tänulikud. Vaata ringi. Äkki kuskil ootab sind ja loodab su abile keegi väike, kes ise ennast aidata ei saa.

: Mina tahan ka oma lookese rääkida adopteeritud kassist nimega Pepe. Tema on emane kiisu ja saab nüüd juba 5,6 aastaseks ja tema on adopteeritud Saaremaa Loomade varjupaigast. Varjupaigas oli Pepe üle poole aasta ja pärit on ta kassikolooniast. Temal oli sündides sünnitrauma ja eriliseks teeb tema see asjaolu,et tal on imeliselt paks ümmargune kere pisike pea ja lühikesed käpad. Tänu tema sünnidefektile on tema soolestik korralikult väljaarenemata ja tal on ka kõhuprobleemid. Sööb ainult loomakliiniku spetsiaalset toitu,mis siis hoiab tema seedimise korras mingilgi määral. Ta on ülimalt memmekas, aga väga arg ja ta kardab siiani meie liikumist toas, seega liigume me oma abikaasaga alati ettevaatlikult ja rahulikult,et teda mitte ehmatada. Ta on väga puhas,hästi pehme karvaga ja ainult tahab koguaeg olla meie küljes ja läheduses.Otse loomulikult magab ta meie kaisus,mitte oma pesades,mida on tal mitu:) Kuna töötan kodukontoris, siis Pepe on enamuse ajast minul süles,kui ma tööd teen. Osaleb kõikidel koosolekutel ja nii mõnigi kord, ütleb sõna sekka või näitab kaamerasse oma peput. Hästi hea kass on, väga viisakas ja ei iial tee pahandusi. Meie ei kujuta ette elu ilma temata ja ta on meil ülimalt ära hellitatud, kõik saab, mis vähegi loomapoodidel pakkuda on. Terve tuba on näiteks tema mänguasju täis ja pidevalt astun ma millelegi peale,peaaegu kukkudes. Kõik tema vanemad ja korralikud asjad,esemed,pesad,kraapimispuud,liivakastid jne.. olen viinud Paljassaare Loomade varjupaika,mitte ära visanud, et ei läheks miskit raisku. See on Saarlasest Pepe lugu,kes on nüüd Tallinnas Kalamajas elav pealinna kass:) Lisaks on meil olnud ka 2 imepisikest Roborovski hamstrit,kel nimeks oli Ruudi, kes ju ka on omamoodi päästetud õudsatest tingimustest loomapoest. Nemad elasid kõrge vanaduseni ja on maetud kaunisse loodusesse. Nende lahkumine on siiani väga valus teema. Abikaasa valmistas pisikestele oma kätega käsitööna nende pesad,majad jne… Pepe sai hästi läbi nendega ja ei himustanud neid õnneks. Hetkel, kui ma Teile seda kirja kirjutan, tudib Pepe minu süles töölaua taga.

: Oma pere lemmikute (Sidi, Snuffy, Suusi ja Roki) lugu jagasin Teiega juba eelmisel aastal.Seega, sellel aastal kirjutan veidike koduta kassidest, keda aastatejooksul oleme püüdnud aidata. Õigemini sellest tundest ja emotsioonist, misnende loomakeste aitamisega kaasneb..Iga loom läheb hinge, selles ei ole kahtlustki. Oleme oma perega paariaasta jooksul saanud õuest ära aidata ligi kolmekümend kassi. Kogu seemure, nende püüdmine ja neile sooja koha leidmine on olnud paras peavalu.Need silmad, mis sind vaatavad ja abipaluvalt toitu ootavad..see ontegelikult alati nii valus. Kuid kordagi ei ole olnud mõtet, et me ei teeseda.Meid on aidanud MTÜ Gabrieli Loomade Elu, MTÜ Cats Help ja Pesaleidja,suur-suur tänu neile ❤️Loodan jätkuvalt südamest, et igale loomale leiduks kodu ❤️Heade soovidegaRia-Reeda

: Mul on kolm kassi, kellest kaks on võetud MTÜ Kasside Turvakodust. Valge nimi on Beatrice, musta Lexy. Kui ma 2014. aasta kevadel otsustasin kassi võtta, siis panin enda jaoks paika mõned nõuded – ta peab olema varjupaigast, mõne puudusega (nt kolme jalaga, kõrvadeta, pime vms) ning kindlasti täiskasvanud. Tahtsin pakkuda kodu kassile, kes muidu ei pruugi seda leida. Nii jõudiski minu juurde ühe silmaga piraaditüdruk (nüüdseks väärikas proua) Beatrice. Ta osutus väga puhtaks, sõbralikuks ja toredaks seltsiliseks. Mõned kuud hiljem võtsin enda juurde ajutiselt hoiule tõreda ja inimestest võõrdunud Lexy. Kuus aastat hiljem on Lexy endiselt minu juures ning tegemist on tõelise nunnupalliga (kellel on väga konkreetsed piirid). Mõlemad kassid on minu ellu toonud palju rõõmu. Nad on tublid ja vahvad nurrumeistrid.

: Lucilla ja Simona olid mõlemad adopteeritud varjupaigast. Nagu küülikutega tihti juhtub, võetakse neid vaid nunnu välimuse pärast ja ei mõelda selle peale, et need loomad ei ole kõige “mugavamad” pidamises, vajavad vabalt liikumist ja palju tähelepanu. Lucilla oli omaniku poolt loovutatud lasteaeda, sealt omakorda rändas varjupaika. Simona oli hüljatud, tal oli väga tugev mädane põletik lõualuus, luu otseses mõttes mädanes ära, loomakest raviti mitu kuud. Kahjuks, seoses sellega oli tal väga vale hambumus ning tekkisid ka mitmed probleemid seedimisega. Võitlesime tema tervise eest poolteist aastat, aga, kahjuks, ei pidanud ta enam vastu ja selle aasta talvel lahkus siit ilmas. Lucilla aga endiselt on rõõmus ja aktiivne tüdruk, väga sõbralik ja armas. Enne, kui võtad looma, mõtle! Kas saad talle pakkuda kõik vajalikud elutingimused, tähelepanu ja hoolt! Ja kui juba võtsid, ole hea omanik looma elu lõpuni! Kui otsustasid looma võtta, vaata kõigepealt varjupaigad läbi. Ehk just sea ootabki sind sinu Kõige Suurem väike Sõber!

: Minul on kaks adopteeritud kassi ja parim otsus minu elus.Nad on esimesed nn hüljatud/püütud loomad minu elus,kuid see armastus mis nad pakuvad on piiritu.Nende tänu on nii ehe ja mis kõige tähtsam,nad on tõelised sõbrad,pereliikmed. Älf(valge näoga) on tunud Saaremaamaa Lemmikloomade Turvakodust 13.01.19,4 kuu vanusena.Ta oli kinni püütud kahe kuusena Saaremaalt laguneva maja juurest koos 4 õe-vennaga.Kuna ta toodi mandrile hoiukoju ,kuna tal oli tahtja olemas,kuid tema loobus temast🤔.Mina nägin tema pilti kuskil FB grupis ja kirjutasin ning täitsin küsitluse.Kolm päeva hiljem teatati et ma saan ta omale.Ma ei käinud teda vaatamas vaid valisin ta välja tema pildi ja loo järgi.Ta oli arg,ta on seda siiani.Nüüd on temast kasvanud 5kg kassihärra,ta magab kaisus mul voodis.Ta on pehme karvane mu unekaisukas ja ma olen väga tänulik,et ma ta endale sain😆 07.04.19 tuli meile juba ka teine kiisu Kiisusõbrad MTÜ st.Kinni oli ta püütud alles 18.03,ta oli metsik susisev Jõhvi kiisu kes püüti kinni soojustrasside paigalduse käigus.Tal ei olnud nime,ta ei söönud,ta viidi Tallinna kliinikusse kuna oksendas verd.Kastreeriti ja kiibiti. Mina oli kaotanud oma 14a kassi neerupuudulikkusele 28.03 ja siis ma hakkasin juba Älfule otsima kaaslast kuna ta väga kurvastas,et Taat lahkus.Nii ma taas nägin pilti kuskil FB grupis ja kirjutasin Hoiukoju kus see kassipoeg siis viibis.Antud kassipoeg oli juba broneeritud kuid siis pakuti mulle teda,seda sama susisevat kassi,kes ei teadnud inimestest midagi,kes oli vanem kui aasta juba.Taas pilt,tema arg ja metsiku iseloomustuse kirjeldus ja mõtlesin täpselt 1,5 päeva.Ja ütlesin JAA.Ja nii ta meile saabus 7 aprill,teda ei julgenud isegi Hoiukodu kastist välja võtta,ega ammugi ei lubanud ta mu sõbrannal teda kotti panna ja minuni toimetada kuna ta ainult urises nagu koer😕 Kolm päeva hoidsin teda eraldi toas,talle ainult süüa viies ja liivakasti puhastades.Ainult urin ja turtsumine.Sain ka käe päris lõhki kui arvasin et tohin teda puutuda.Kolmas päev tegin juba ukse lahti ja hakkasin siis Älfuga seal toas toimetama,mängima,pai tegema,rääkima vaiksel häälel.Ta näitas end kui lähemale ei lubanud mul minna.Älfiga juba oli sõber.Nimeks sai ta Pets(hall).Uks oli meil siis lahti alates 3 ndast päevast,vaikselt hakkas liikuma,kuid nii kui märkas et me vaatame teda ,varjus.Lähedale süüa pannes ,urises.Kuid…varsti ta enam ei kasutanud talle eraldi pandud liivakasti vaid otsustas venna(Älfu) kasti kasuks.Toortoitu,pehmet toitu panin endiselt talle eraldi tuppa,kuid õhtul kui vaiksem ja hämaram oli ,oli ta juba söömas ka Älfu krõbuskeid.Ise tuli ja muutis oma toitude asukohta.Aga jah käis mööda seinu,kui meid nägi kadus ja sisises ja lasime tal olla,ja harjuda omas rütmis.Tean täpselt seda kuupäeva kui tohtisin teda esimest korda paitada,see oli 24.05,kui ta tuli ise voodisse mulle ja pikutas ja lubas mul end paitada😃See on kui lotovõit kui selline metsik loomake lubab endale lähedale,ja pai teha ning lõpuks sa oled ta pannud ennast usaldama.Nüüdseks ta ainult nõuab paisi,talle meeldib kui teda sügatakse kõhu alt,ta räägib kõvasti nurrudes. Lõpetuseks tahan ma kõigile öelda ,kes kahtlevad just püütud loomade võtmist ,ärge kartke.Andke neile võimalus.Nad hakkavad teid usaldama,nad hakkavad käituma kui kodukassid.Nad on meeletult tänulikud kui nad sellest aru saavad,et neil on soe kodu,neil on süüa ja nad ei pea kartma külma ega teisi loomi.Et emme/issi(kutsume mehega nii end nendega rääkides)on nende jaoks olemas,kui tahavad pai,sülle või lihtsalt mängida. Hüljatud loomad ei saa valida kuhu nad sünnivad,kuid SINA saad valida endale loomakese ja pakkuda talle kodu,turvatunnet ja armastust!🤗

: 015.aastal tuli meie perre koerapoiss Roki, kes leiti päris pisikese titena Tallinna lähistelt. Meie perre jõudis Roki läbi Tallinna Viljandi mnt hoiupaiga täpselt vana-aasta viimasel õhtul. Rõõm oli suur ja kooskasvamine võis alata! 2017.aasta vana-aasta eelviimasel päeval jõudis meieni leidlapsena kassipoeg Suusi. Suusi oli esialgu arg ja peitis end kõikvõimalikes kohtades. Mida aeg edasi, seda julgemaks kassititt sai. Ka koer Rokiga oli klapp hea! Tundus, et justkui aitab meie perele lemmikutest, rõõmu jagus mõlemast loomast. Kuni 2019.aasta augustis läbi juhuse jõudsid meie koju hoiutittedena õde-venda Sidi ja Sirru, läbi Eesti Loomakaitse Seltsi. Sidi ja Sirru kosusid, harjusid nii meie kui ka Roki ja Suusiga. Ühel hetkel tõdesime, et loobuda neist ei suuda. Nii sai kassipoiss Sirrust hoopis Snuffy ja Sidi jäi ikka preili-Sidiks! Nii me siis toimetame oma “loomaaiaga”, mõnikord on keeruline, aga rõõmu on kordades rohkem! Iga loom väärib armastavat kodu!

: Tutvustan Teile Joosepit ja Jassi – oma kalleid karvaseid. Joosep, must nagu nõiakass, toodi mulle nädal peale meie pere 18. a kassikese lahkumist Vikerkaaresillale, aprillis 2019. Joosep elas õues. Õnneks oli ta sattunud kassisõbralike inimeste õuele, kuid peres oli juba kaks kassi ja Joosepit tuppa võtta saadud. Esimesel nädalal koos Joosepiga mõtlesin, et millega nüüd hakkama sain – toad olid kassi pissi haisu ja karvatutte täis 🙂 Joosep oli esimesed nädalad ainult voodi all. Õppisime mängima ja kasti pissima. Praegu on mul kodus imearmas must iludus, kes oma nime kuuldes alati vastu “räägib” ning palju mängida ja kaisutada tahab. Jass, ilus triibik, sattus meie koju tänu sellele, et kassidel on mitu elu. Väga haige ja õnnetu, otsis ta ise inimeste abi (novembris 2019). Tänu Cats Helpi südamlikele ja hoolivatele inimestele saime Jassi ravile Mustakivi Loomakliinikusse. Suured tänud ka neile! Jass oli mitmeid kordi kliinikus ja ka ühes hoiukodus, sai ravi ja oli üsna tragi, kuigi esimesel läbivaatusel pakuti eutaneerimist. Selle aasta jaanuarist on Jass meie kodus! Võtsin ta endale, sest minu ta välja valis, kui abi otsis. Tundsin, et nii peab olema. Praegu on Joosep ja Jass suured sõbrad! Möllavad koos, magavad kaisus. Võimuvõitlust ja jagelemist oli ikka ka, aga see on möödas 🙂 Jassike oli pisike räbalake, aga Joosepile tegi tuule alla 🙂 Ja võin päris südamest soovitada – võtke endale kass, veel parem kaks kassi, siis ei ole ühel igav! Tänulikud oskavad nad olla 🙂 Lugupidamisega, Joosepi ja Jassi “ema” Marit.

: Täna täpselt kaks kuud tagasi, 24. juulil 2020, võtsin endale Kassiabist 1-aastase kassipoisi nimega Pontsu. Pontsu oli minu teine valik. Käisin Kassiabis kassi valimas kaks korda. Teisel korral leidsingi sobiva triibulise kiisu. Kassike oli leitud Tallinnast ja kaalunud siis alla ühe kilo. See kass oli mind nähes kohe hakkamist täis. Saime klappima ja kohe vormistasime ka dokumendid. Kassiabi vabatahtlik informeeris mind põhjalikult kiisu tervislikust seisundist ja iseloomust. Pontsul oli tehtud kastreerimine, vaktsineerimine, kiibistamine ja ussiravi. Koduga kohanemine võttis kiisul aega umbes ühe nädala. Alguses, kui kuulis, et naaber käib oma uksest, siis põgenes kõrgele kapi otsa. See hirm möödus peagi. Pontsul on hea isu, inimsõbralik iseloom ja suur mänguhimu. Mõni päev aga magab pikalt. Kui töölt tulen, siis jookseb esikusse vastu ja näub tervituseks. Mõnikord kostitab mind mänguhiire voodisse toomisega. Kui aga vahel ülemeelik tuju tuleb, siis lennutab kingakarpe esikukapi otsast alla. Aga mis poiss see ongi, kes mitte kunagi ulakust ei tee? Kassi nurrumine on kõige vahvam hääl, mida tean. Olen väga rahul oma valikuga ja praegu ei saa aru, kuidas ma viimased 7 aastat ilma kassita olla sain. Ju siis pidin Pontsu ära ootama. Praeguseks kaalub ta umbes 5 kilo. Kass on kõige parem sõber, kes ei vea sind kunagi alt. Märgin ka, et täiskasvanud kassi on hea võtta, kuna siis on tema iseloom juba teada ning vajalikud protseduurid tehtud. Suur aitäh ka inimesele, kes tänavalt leitud kiisu varjupaika toimetas. Muidu me ei olekski Pontsuga kohtunud.

: Tema on noor kassihärra, kelle nimeks on Mumba ja vanust natuke üle aasta. Meie kohtusime temaga 2019. aastal 13. detsembril reedesel päeval Viljandi Koduta Loomade Varjupaigas. Ruumi sisenedes oli ta algul peidus. Mumba oli hirmunud ja arglik. Kuna oli jõuluaeg tulemas, oli ka neile pandud väike tulukestega jõulukuusk. Selle puu taga Mumba end peitiski. Mumbale otsa vaadates saime me aru, et just tema on see kass, kes meiega koju tuleb. Ja nii läkski. Esimesed päevad veetis Mumba diivani all ning väljas käis siis, kui kedagi kodus polnud ja öösel, kui me magasime, puges ta jalgade juurde kaissu. Üsna ruttu hakkas ta meiega harjuma ning vähem kui nädalaga oli temast saanud täielik kaisukass. Mumba on armas ning seltsiv. Toas toimetades käib ta alati kaasas ja pakub seltsi. Õhtul koju saabudes tervitab ta meid ning jutustab ära kõik, mis päeva jooksul juhtus ja millega ta tegeles. Diivanil istudes poeb ta alati kaissu ning kui me magama läheme, tuleb ka tema. Mumba on ka väga tubli jahimees. Sellest aja saati, kui ta meil olnud on, ei lenda enam toas ühtegi kärbest, sääske ega muud putukat. Mumba tajub ka ära, kui ühel meist on tervis halb või lihtsalt kehv olla. Siis tuleb ja istub ta su peale ning hakkab nurruma. Ja kui kellegil on paha tuju, siis teeb ta armsalt humoorikat nägu või veidraid liigutusi ning sellega tõstab ta tuju. Ta on kass, kes on väga sõbralik ning kes kunagi pole kuri. Me oleme väga õnnelikud, et saame ühele loomale pakkuda toredat ja hoolivat kodu. Ja tundub, et ka Mumba on rahul. Kõik teise ringi loomad ei ole haiged ja käitumisprobleemidega, tihti võivad nemad rohkemgi armastust pakkuda. See risk tasub võtmist ning vaja läheb hoolt ja aega.

: Meie lugu saab alguse aastal 2015 septembr 02.09. Olin sattunud Tartu koduta loomade varjupaiga lehele, millegipärast mind kutsus too päev vaatama seal koeri ja seal ma nägin teda,Mort, pisikene rebasetoonides poiss nüüdseks juba 5 aastane härra 😊 Mort leiti Tartu Raadi surnuaia prügikastist, ta karvkate oli määrdunud, tohutu suitsulõhn karvkattes, kehakaal pigem alakaalus ja arglikkus, ebausaldusväärsuse silmades 😢 Järgmisel päeval läksin koos oma esimese koeraga varjupaika ja tegime Morti ga tutvust ja juba järgmisel hetkel sõitis Mort meiega koju. Esimene päev ei lähe meelest kohe oli poiss roosa fliisi sees ja nosis head paremat süüa ja maiuseid. Mort on täielik peremehe koer, ei lase meid hetkeks ka silmist, talle meeldib end häälekalt väljendada, olla selline lõvipoiss ☺️ Iga ilmaga naudib jalutamist, veedab aega meelsasti oma pisikeses aias nautides päikest see meeldib ka talle toas aknalaual, lemmik koht ja mängib koos pere teise koera Säde ja vahepeal kiusab kass Geenat ja vastupidi 😊 Morti ga koos on igas päevas tunda tänulikust ja armastust oma pere vastu. Loodan siiralt, et meie teekond on pikk ja pikk. Armastame sind väga! Aitäh Sulle 🐾💝

: Tänane päev on pühendatud teiseringi nunnudele kes on meie südames koha leidnud ja nendele kellel kahjuks seda võimalust ei tulnud🙏 Siin on meie kaks nunnut. Esimesel pildil olev kõrvik kes on meie elus olnud juba 4 aastat. Nimeks Donna (pandud riimuma ta õe Bellaga😊)Tegemist kõige alandlikuma ja nunnuma neljajalgsega kes on väga tänulik antud võimalusele tunda ennast armastatuna💛 kui te arvate, et nad ei saa midagi aru või et neil ei ole tundeid siis see on väga-väga vale. See milliste tänulike silmadega sulle otsa vaadatakse ja sind pikkisilmi oodatakse, teeb südame hellaks. Nad saavad kõigest aru ja neil on tunded!!! Teisel pildil olev nunnu on turu väravast võetud pisike kes on küll kahjuks juba aastaid meie seast lahkunud kuid siiani meie südames ning igatsus on meeletu!🧡 Olen tänulik kõigile kes annavad teiseringi loomadele tunda ennast armastatu ja tahetunad, kõik on seda väärt❤️🙏

: Oma esimese päris enda vastutada loomakese – valge-musta kirju emase kassi Tibu – sain 2013. aastal Tartu loomade varjupaigast. Tema jõudis minuni nagu mitmedki loomad oma tee (esialgu) koju leiavad – kingina. Olin õnneks piisavalt täiskasvanud, et olla ühtaegu nii üllatunud ja ähmi täis kui ka tänulik ja õnnelik, eelkõige aga vastutustundlik. Mitte kaua pärast tema adopteerimist toimus varjupaiga ühes kassimajas põleng, mis kuuldu järgi ei jätnud ellu ühtki hingelist. Tõeline õudus! Olen aga nii kirjeldamatult tänulik, et Tibul sellest kohutavast saatusest õnnestus pääseda! Tibu on nüüdseks minuga koos kasvanud ja mind kasvatanud 7 aastat. Ta on üks ütlemata kassine kass – isepäine ja kaval. Samas on ta äärmiselt tark – näiteks uudistab ta inimliku teadlikkusega peeglist peegeldust ja kontrollib seejärel, kas nähtu ühtib reaalsusega. Seda ei saa aga öelda tema venna Musta kohta. Mulle meeldib naljatada, et Tibu on tark ja väärikas, Musta aga loll ja ilus. Ta on tõeline must panter, kelle karv läigib ja nurr üürgab, samas on ta tõeline memmekas. Musta juhtus minu juurde 2015. aastal ühest maakoha pesakonnast, kellega ei olnud kohalikel midagi peale hakata. Tema õed-vennad said suuresti kõik mu suguvõsa peale ära jaotatud, ja nii Musta minule. Need kaks – Tibu ja Musta – on parajad hullutajad (kel kodus 2 kassi ja koer, mõistavad!) – kui üks ei aja teist taga, ajab teine esimest. Liivakastis olles peab teine kindlasti vahti, et mitte öelda – luurab. Söök süüakse teineteise võidu alati ära. Oeh…aga teisiti ma enam ei oskaks ega tahakski!

: Koer Rebane on juba 2 aastat oma pesa meie kodus ja südames pununud. Nüüdseks on väärikas provva vast 11-13 aastane. Mäletan hästi, kuidas 2018. aasta kevadel hüppas Rebase “kuulutus” mulle mitmeid kordi sotsiaalmeedias ette ja ma vihjasin korduvalt oma verivärskele peikale, et ta võiks endale ikkagi nüüd koera võtta. Möödus mõni kuu ja üks kindlust andev reis ning tutvuma me Rebasega läksimegi. Mis esialgu pidi olema “lähme vaatame, kas me teineteisega üldse sobime” külastus, lõppes aga Rebase koju toomisega. Meie õnneks olid eelmised huvilised Rebase tema katkise tagakäpa tõttu võtmata jätnud. Meie jaoks oli see aga kindel põhjus ta adopteerimiseks ning nüüdseks teame ka kinnitada, et see “iluviga” ei hoia Repsut kuidagi tagasi – ta võib olla nagu noor põder, kui tema karja (ehk meid 😄) on vaja mõne linnu või taamal sabistava looma eest kaitsta. Paremat sõpra on raske tahta! Pikka iga ja kuhjas toidukausse meie Repsule!

: 2016. aasta kevadel leidsin ma endale uue sõbra. Meie lugu on väga lihtne ja selge. Kolisin oma esimesse korterisse, mille olin just ostnud ja olin ka ostnud uue, tumehalli diivani, kui märkasin Kassiabi lehel ühte valget kassi preilit. Kahjuks olin eelnevalt otsustanud, et uude korterisse ühtegi looma ei võta, kuna olin juba 23 aastat elanud koos kassidega – mõeldud-tehtud, järgmisel päeval nägin uuesti kassipreili postitust ja kirjutasin viisaka kirja Kassiabile, et kas lumepall sooviks koos minuga elada. Nii läksingi teda vaatama, minu üllatuseks oli ta minu kodust kilomeetri kaugusel Vilde tee loomakliinikus. Sinna jõudes vaatas mulle vastu üks kurb operatsioonilt tulnud valge lumekera, kes jättis mulle väga sügava esmamulje. Vaatasime siis natuke üksteist ja otsustasime, et aeg on kodu poole astuda, loomaarst Julialt saime oma raviskeemi ja läksime koju vanni alla läbirääkimisi pidama. Õnneks läks kõik hästi, tänu sõprade abile saime kõik ravimid söödud, vanni aluse puhtaks ja alates sellest päevast, ei pea ma kunagi oma padjal enam üksi magama. Kolm aastat hiljem sai Tessa endale sõbraks Tommy, kelle entusiasm vihastab Tessat tänaseni, kuid koos on kergem nooruslik püsida! Tänan Kassiabi ja Vilde tee loomakliinik (Univet), et olete andnud mulle kõige karvasema ja ausama parima sõbra! Tessa (vana nimega Helena) lugu 2016. aastal: https://www.facebook.com/Kassiabi/posts/1007329656024504

: Mul on lapsepõlves olnud mitu kassi ja koera ning lubasin endale, et täiskasvanuna ja iseseisvana elades ma võtan endale kindlasti lemmiklooma. Aastal 2018 otsustasin muuta ühe kassi elu ning leidsin ühe pisikese karvase armsa tüdruku kuulutuses. Selgus, et tegemist oli hoopis hoiukoduga, kus elas veel mitmeid erinevaid kasse erineva välimusega. Ma olin siiski väga kiindunud sellesse, et saaksin kohtuda JUST temaga, kelle lehelt leidsin ning läksingi siis külmal südatalvel Nõmmele teda vaatama. Ma sain teda ainult kaugelt vaadata, kuna ta kartis nii tohutult, urises ja värises. Vannitoas oli tema sarnane kass, kes oli julgem ja ei kartnud inimeste lähedust üldse. Kuna mul ei olnud puuri kaasas, ei oleks ma saanud koheselt kaasa teda endaga võtta. Hoiupaiga oleva perenaisega leppisime kokku, et tulen paar päeva hiljem tagasi koos puuriga ja sularahaga, et oma valitud kassiga siit lahkuda. Niisiis läksin ma tagasi, õhtul, tohutult külma talvise lumetormiga, bussiga ja külmetades, aga mu sihikindlus teda koju viia oli nii suur, et mitte miski ega keegi mind peatada ei oleks suutnud. Mulle pakuti variant valida see teine kiisu, kes oli julgem ja sõbralikum, aga minu süda teadis, et kui mina oma valitud arglikku ja hirmunud kassi endale ei võta, ei teeks seda edaspidi ka mitte keegi teine. Korraldasin perenaisega lepingud, rääkisime kõik läbi ning oligi aeg haarata oma lemmikloom koju kaasa. Koju jõudes oli nagu ikka – hirmunud, arglik, häbelik, vihane, kuri, kaitsev ja mida kõike muud veel. Võin teile kindlasti käsi südamel öelda, et teekond on olnud TOHUTULT raske ja koormav minu jaoks temaga. Ma sain teda paitada ja puutuda esimest korda üldse alles 6 kuud hiljem ja ka sedagi minimaalselt. Mida aeg edasi läks, seda rohkem julgemaks ta muutus. Lõpuks hakkas ta rohkem lähedale tulema, ringi uudistama ja püüda usaldada mind kui ka ümberringi elu keskkonda. Siiani on ta olnud minu jaoks üks tähtsamaid hingelisi üldse. Umbes kuu aega tagasi kaotasin ma ta täielikult ära ja olin järgnevad 2-3 päeva täiesti murdunud. Mind ei huvitanud mitte miski ega mitte keegi, kui ainult tema ja minu elukaaslane. Tundsin, kuidas terve mu elu lihtsalt jooksis kokku ja tahtsin olla omaette. Kui avastasime, et ta oli läinud meie ühisnaabrinaise rõdule ja me ta sealt kätte saime, ma nutsin ja olin niiii tänulik, et temaga kõik korras oli ja mu hinges lihtsalt pulbitses taas elu rõõmu ja armastust. Ta on lihtsalt üks imeline kass, kes toob siia koju hubasust, soojust, positiivsust ja elujõudu. Ilma temata on kõik hall ja kole. Ma olen nii tänulik, et ma olen suutnud anda sellele daamile head elu ja palju armastust, mida ta väärib. Mitte keegi ei oleks jaksanud oodata seda, millal ta enam arglik ei ole. Ta on niii ilus, mänguhimuline, rahulik ja naudib täiel rinnal seda elu ning ma ei kahetse hetkekski, et ma enda elule sellise väljakutse esitasin. Armas Ramilda sai 10.august 3-aastaseks, kuid siiani on täielik karvane titabeebi! 🐱🌸

: Beebi võtsin varjupaigast ,sinirebasest 2 aastat tagasi. Eelmine koer suri haiguse tagajärjel ja et nö valu leevendada oli vaja uut koera. Vaatasime elukaaslasega varjupaiku ja vähem kui 5 min leidsime sobiva kutsika. Läksime sinirebasesse kutsikat vaatama, Beebi oli oma hunnikus õdede ja vendadega aedikus. Astusime sisse ja nagu beebid ikka, hakkasid hüppama ja mängima.Kükitasime korraga maha ja kutsikad hakkasid minu ja elukaaslase vahet jooksma, aga üks arglik kutsu kuskil põõsa alt tuli minu ette( see oli sama koer kelle me netist välja vaatasime) ja istus maha ja oli nagu vana rahu ise ja siis märlasin ka mina et see on sama kutsikas.. kust ta teadis, et me tuleme?? Elukaaslane ütles et me ei vali koera vaid koer valib meid. Varjupaigas öeldi, et valvurit ja õuekoera temast ei saa. Nad eksisid, parim valvur! Hoiab oma karja, kanu, parte ja otseloomulikult armastab lapsi. Parimat sõpra ei saa olla 🙂 Ta armastab musitada ja kallistada õudsalt palju. Nime sai ta ka selle järgi et ta on tõeline Beebi 🙂 S*tt on 5 aastane õnnetu ajalooga kiiisu. Leidsin tema Rakvere lähedalt maanteelt, ta oli autolt löögi saanud. Tagumised jalad olid nagu hakkliha masinast läbi käinud.. Viisime ta Rakveresse arstile. Seal öeldi, et jalad on täiesti purud ja et kass jääb nende juurde. Kõike täpselt ei mäleta, aga ravi arve maksime ka koos sugulasega ära, see oli 100 eur. Ma ei teadnud kelle kass ta on, niisiis läks ta edasi varjupaika.r Läksin peale seda tralli koju. Rääkisin ka elukaaslasele mis juhtus. Süda ei andnud rahu.. järgmine päev helistasin varjupaika ja ütlesin et soovin seda kassi endale. Ma ei tea tänini miks ma seda tegin. Läksin talle järgi, siia öeldi et ta peab olema vähemalt kuu aega puuris ja võimalikult vähe liikuma, et jalaluud kasvaksid kokku(õnnetuse hetkel oli ta ca 6 kuune) Panin ta kodus puuri, ta ei tahtnud üldse seal püsida, ronis mööda seinu üles ja tegi koledat häält. Toit,jook olid ümber, ta tegi ennast täis. puuri puhastades ütlesin kassile, et sa oled ikka räige s*takeeraja.. ja siis hakkasingi hüüdma teda S*taks ja ta harjus selle nimega koheselt. Lasin ta ka tuppa lahti, sest kuidagi halb oli teda seal hoida. Ta magas oma pesas voodi all. Lõpuks läksime arati juurde kontrolli ja kõik oli häati. Arat ütles et jääb väheke lonkama aga muud midagi. Püüab mullamutte, hiiri. Supper kass. Meeldib paitamine.

: Meie kassid Tommi ja Mustik sattusid meie perre 2aastat tagasi.Nägin nende pilti internetis ,môned pävad hiljem nägin jälle ja siis oligi otsustatud.Pean helistama ja paari päeva pärast oligi Saaremaa lemmikloomade turvakodu kiisudega kohal.Nad on kùll 9aastased vennad kassid,aga armsad ja nad on perliikmed.

: Minuni on jõudnud paljud keerulise elusaatusega koerad ja kassid, kuid kõige rohkem on mulle hinge läinud koer Valduri lugu ning temast ma teile rääkida soovingi. Valdur jõudis meie perre tänu Eesti Loomakaitse Seltsile. Viimased paar aastat oli ta elanud Pärnus hulkurielu. Head inimesed toitsid teda ja lubasid külma ilma eest kortermaja trepikotta sooja. Need samad inimesed oskasid rääkida ka Valduri minevikust. Selgus, et 10 aastat oma elust veetis meie kallis vanur tööstuse valvekoerana, kus teda väga julmalt koheldi. Seetõttu kartis ta inimese lähedust ning ei usaldanud ka kätte, mis teda mitu aastat toitnud oli. Ma ei lootnudki, et Valdur kunagi inimest uuesti usaldama hakkab, kuid soovisin võimaldada talle välja teenitud vanaduspõlve armastavas kodus. Koerte usaldus ja armastus on aga piiritu ning tasapisi hakkas Valdur leppima inimese kohalolekuga. Tundsime siirast rõõmu kõikide väikeste edusammude üle ning nautisime seda, et saime olla osaks Valduri teekonnast. Kahjuks jäi tema aeg meie juures liialt lühikeseks. Arglik vanahärra sai elada päris oma kodus veidi üle aasta. Raske minevik oli jätnud tema tervisele tugeva jälje ning oleme äärmiselt tänulikud, et talle see lühikene aegki antud oli. Tundsin meeletut kurbust kui jõudis kätte aeg, kus Valduril tuli meie juurest lahkuda. Samas oli minu süda täis armastust, kui mõistsin, et Valdur ootas minu tuge ja lähedust oma viimastel hetkedel. Siis mõistsin, et olin oma eesmärgi täitnud,sest olin suutnud pakkuda talle seda, mille ta oli kuhjaga välja teeninud. Valduri lahkumisest jäi südamesse sügav haav, kuid samas ka rahulolu ja õnn, sest olin suutnud muuta ühe õnnetu hinge elu. Julgustan kõiki võtma enda perre hätta sattunud ja hüljatud loomi, sest seda tänutunnet ning armastust, mida need armsad hinged pakuvad ei ole võimalik sõnadega kirjeldada. Pildil olevatest neljast kassipojast kolm otsivad veel enda inimest, kelle päevadesse päikest ja rõõmu tuua. Kui soovid alustada enda lugu, siis võta julgelt Eesti Loomakaitse Seltsiga ühendust ning paku kodu nendele õnnetutele hüljatud kiisudele.

: 2010. aastal võtsin Tartu koduta loomade varjupaigast ühe eluka. Varjupaigas paistis ta silma sellega, et pistis käpa puurist välja ja tiris möödujaid endale lähemale. Ja kuidas ta karjus! Kõik need 15 minutit, mis kulus koju jõudmiks, tegi Pätu kõige jubedamat kisa. Sellist, mida üks pisike nässakas endast välja pigistada suudab. Tuli välja, et Pätu ei oska nurruda, kuid selle asemel ta räägib. Mäletan, kuidas ta jooksis rõdult tugitooli ette istukile ja jutustas, et liha hüppab varblastena tänavavalgusti kupli peal. Et tulgu ma ometigi vaatama! Ja juba välkus saba rõduukse vahelt välja. Ja nii mitu korda. Igaks juhuks lükkasin kassi tuppa ja ukse kinni. Tasapisi hakkas Pätu iseloomu näitama ning nüüd mõtisklen üha sagedamini, et kelle ma sealt varjupaigast siis võtsin. Pätu teeb päris palju koerusi, sööb nagu siga, võõraid pelgab kui jänes ning öösel jookseb kui hobune. Ning mis peamine, ta võib maha istuda ja rääkida pika loo oma põõsatagustest tegemisest.

: Iris on amstaff, kesl täitub sel pühapäeval 2 aastat oma uues kodus. Ta on sündinud kõige mainekamas Ukraina amstaffide kennelis, ta broneeriti pesakonna esimesena, ta oli oodatud kutsikas. Iris käis näitustel, oli mitmeid kordi eeskujulik koeraemme ja andis elu paljudele headele amstaffidele. Koer elas koos lastega, koos teise koeraga mitu aastat. Ja ometi läks midagi valesti … inimestel juhtus midagi, ta anti ära. Ja sisi oli koer peres, kus inimesed lasid lastel koera kiusata (see on ka põhjus, miks Iris eelistab suuremate laste seltskonda), temaga käidi 1 kord päevas õues (see oli ka põhjsu, miks vahepeal uues kodus õnnetused tuppa tulid) ja ta jäeti hooletusse. Õnneks info levib ning koera kasvatajani jõudisd kuuldused, et tema esimese pesakonna kasvandikuga ei ole kõik nii, nagu peab. Inimesed, kelle juures koer elas, said suurepäraselt aru, et nad ei suuda koera eest vajalikul määral hoolitseda ning asusime tegelema talle uue kodu otsinguga. See oli tõeline rahvusvaheline päästegrupp. Ühisrinde moodustasid HelpDog Eestis, kes organiseeris kiiret usaldusväärset ajutist maandusmise kohta, töögrupp USA-s ja Venemaal, kellega koos öised internetivestlused päädisid sellega, et kõik vajalikud inimesed said teatud kindlal õigel ajal kohtuda ning koera jaoks toimus üks vajalik samm teise järel toimetamaks teda kindla turvalise tuleviku suunas. Koera tulevane omanik oli meile juba tuttav inimene, kuna pakkus HelpDogi ühele koerale hoiukodu 2,5 kuud (see koer vajaski ajutist abi, et omanik saaks oma eluga järje peale ja saaks koeraga koos edasi elada). Siiski vajasime lisakinnitust, et see koer ja tulevane omanik klapiksid. Seetõttu lasime Irisel kohaneda 1 nädala hoiukodus, mille jooksul tulevane omanik koeraga tutvumas käis. Irise nö vead (ei sobi pisikeste laste seltskonda, tal olid suured nahaprobleemid, oli kärnasid täis ja rasvunud mittekvaliteetsest toidust ja ebapiisavast) ei kõigutanud teda. Irisel olid ka omad head kiiksud: ta tegi suurepäraselt “jänkut” (istumine tagukäppadel pepu peal, amstaffilikult lötsakil) ja oli väga kaisukas, hell. Tänaseks on Iris avanenud: ta reageerimine koertele on peaaegu olematu, ta ei tiri, ta on üha tolerantsem laste suhtes ja suudab mängida mõne koeraga ja ühes toas olla teiste koertega nii, et ei teki reageeringuid. Kaal on normis, pekipepu on lihastes ja kuigi rippuv kõhualune jääbki korduvast emarollist märki kandma, siis see koer oskab nüüd mängida, tirida ja armastab ujuda. Aitäh @Ivi Triin foto eest!

: Meie poiss on pärit Pesaleidja kassitoast ja meile tuli ta selle aasta märtsis. Reede, kellest nüüd on saanud poolkogemata Tauno, on umbes 8-9 aastat vana ja tal on ilane lõug ja vali nurr ja ta on kõige suurem kalli- ja musipoiss. Kuigi vanust on tal kassi kohta omajagu, mängib ta nagu kassipoeg. Ma väga soovin, et inimesed võtaksid rohkem loomi varjupaigast ja et neil jaguks silmi ja armastust ka natuke vanematele.

: Tassike oma õe ja kahe vennaga on pärit Sibulateelt. Olime vanaema sünnipäeval 4 aastat tagasi ning sõitsime Sibulatee kohvikute päeval ringi, külastades erinevaid kohvikuid. Ühe maja ees oli pappkast, milles oli 4 triibikut. Nad olid väga vagusi. Nägin neid ja teades oma tütre loomaarmastust proovisin seda eirata. 4 põlvkonda autos, istusime vaatasime üksteisele otsa ja otsus oli langetatud. Tõime nad ära, ilmselt säästsime oma kalleid õemehi, keegi oleks neile ikka pidanud järgi minema. See oli normaalne meie perekonna puhul, saabuda 4 triibikuga sünnipäevale. Karvapallid elavdusid, kui said juua ja veidi süüa. Niimoodi pappkarbis nad linna rändasidki. Tassike oli imepisike, mahtus jogurtitopsi-teetassi. Sealt ka tema selline nimi. Kodus ootas Bosse- suur hoiukodukass, kes need tited lapsendas. Sipsu hoidis eemale, sest tema tervis polnud kiita. Sipsu esimeses kodus kiusas teda pereisa, sest tal oli nn. Eriline igas mõttes (selgroo väärareng, keskmine kihv, nina jne. Pere ema ei jaksanud seda taluda ja loovutas ta Kassiabisse, kus mu tütar nägi ta pilti ja jäi südamesse, aga sel hetkel polnud veel ta hoiukodu. Kassiabist rändas Sipsu järgmisesse koju, kus mõne ja pärast ta jälle tagasi viidi Kassiabisse- peresuhted sassis ja Sipsu nõrk tervis jne. Ja siis ta jõudiski meile. Ta õpetas meile paljut. Me armastasime teda ja hoidsime. Mäletan järjekordset arstituuri, kui arst hakkas lugema, mida ja kui palju maksis. Sellel hetkel polnud see oluline, sest ainult Sipsu oli oluline, et ta abi saaks. Kui ta enne jõule lahkus vaevu oles 3 aastane noor kass. Tal oli olnud rasked epilepsia hood ja tundus nagu saaks jälle paremaks minna. Seekord ei saanud, oli mu süles, kui suikus oma viimsele unele-valus, kuigi teadsime, et enam pole tal valus . Tass vaatas oma suurte silmadega südamesse ja sinna ta jäi. Teda me ei eksponeerinudki, küll oli ta liiga väike, et vaktsineerida jne. Ikka oli mingi põhjus, miks Tassike peaks veel meiega olema. Teised kolm leidsid kodud. Kusti, kes oli algusest peale väga memmekas toodi meile tagasi põhjendusega, et nutab ja ei söö. See murdis mu südame ja otsustasin, et nii ei saa kassi väntsutada. Vahepeal oli Sipsu „Kiisudemaale“ läinud ja nii meie see " Itaalia Kavaler" Kusti jäigi ja ma ei kahetse. Kusti on kõige suurem süle ja pai kass, tema armastus on ülevoolav. Kusti puges alati lõua alla, seda teeb ta tänaseni. Nad ju kasvasid meil nn põues või taskus. Kasvasid südame külge. Jah ma võin öelda, et mulle meeldivad rohkem loomad, kui inimesed. Mu süda kuulub neile. Öeldakse, et kassid tulevad põhjusega meie ellu. Mina arvan, et mina ja mu türar küll põhimõtteliselt päästsime need karvapallid, aga tegelikult päästsid need karvapallid hoopis meid, eriti Katit. Oli hullumeelne aeg, kodus 4 väikest karvapalli ja kas suurt kassi, üks nendest veel haige. Aga see oli omamoodi nii nii äge aeg. Meie kollane kass Sipsu lahkus, et Kusti saaks jääda. Tema tuhk on maal ja lilled tuletavad teda meelde.Meie peres on alati olnud kohta koduta loomadel. Lapsed on saanud nende eest hoolt kanda, Kitty ja Gina õpetasid Katit hoolimist ja isetut armastust.

: Tassike oma õe ja kahe vennaga on pärit Sibulateelt. Olime vanaema sünnipäeval 4 aastat tagasi ning sõitsime Sibulatee kohvikute päeval ringi, külastades erinevaid kohvikuid. Ühe maja ees oli pappkast, milles oli 4 triibikut. Nad olid väga vagusi. Nägin neid ja teades oma tütre loomaarmastust proovisin seda eirata. 4 põlvkonda autos, istusime vaatasime üksteisele otsa ja otsus oli langetatud. Tõime nad ära, ilmselt säästsime oma kalleid õemehi, keegi oleks neile ikka pidanud järgi minema. See oli normaalne meie perekonna puhul, saabuda 4 triibikuga sünnipäevale. Karvapallid elavdusid, kui said juua ja veidi süüa. Niimoodi pappkarbis nad linna rändasidki. Tassike oli imepisike, mahtus jogurtitopsi-teetassi. Sealt ka tema selline nimi. Kodus ootas Bosse- suur hoiukodukass, kes need tited lapsendas. Sipsu hoidis eemale, sest tema tervis polnud kiita. Sipsu esimeses kodus kiusas teda pereisa, sest tal oli nn. Eriline igas mõttes (selgroo väärareng, keskmine kihv, nina jne. Pere ema ei jaksanud seda taluda ja loovutas ta Kassiabisse, kus mu tütar nägi ta pilti ja jäi südamesse, aga sel hetkel polnud veel ta hoiukodu. Kassiabist rändas Sipsu järgmisesse koju, kus mõne ja pärast ta jälle tagasi viidi Kassiabisse- peresuhted sassis ja Sipsu nõrk tervis jne. Ja siis ta jõudiski meile. Ta õpetas meile paljut. Me armastasime teda ja hoidsime. Mäletan järjekordset arstituuri, kui arst hakkas lugema, mida ja kui palju maksis. Sellel hetkel polnud see oluline, sest ainult Sipsu oli oluline, et ta abi saaks. Kui ta enne jõule lahkus vaevu oles 3 aastane noor kass. Tal oli olnud rasked epilepsia hood ja tundus nagu saaks jälle paremaks minna. Seekord ei saanud, oli mu süles, kui suikus oma viimsele unele-valus, kuigi teadsime, et enam pole tal valus . Tass vaatas oma suurte silmadega südamesse ja sinna ta jäi. Teda me ei eksponeerinudki, küll oli ta liiga väike, et vaktsineerida jne. Ikka oli mingi põhjus, miks Tassike peaks veel meiega olema. Teised kolm leidsid kodud. Kusti, kes oli algusest peale väga memmekas toodi meile tagasi põhjendusega, et nutab ja ei söö. See murdis mu südame ja otsustasin, et nii ei saa kassi väntsutada. Vahepeal oli Sipsu „Kiisudemaale“ läinud ja nii meie see " Itaalia Kavaler" Kusti jäigi ja ma ei kahetse. Kusti on kõige suurem süle ja pai kass, tema armastus on ülevoolav. Kusti puges alati lõua alla, seda teeb ta tänaseni. Nad ju kasvasid meil nn põues või taskus. Kasvasid südame külge. Jah ma võin öelda, et mulle meeldivad rohkem loomad, kui inimesed. Mu süda kuulub neile. Öeldakse, et kassid tulevad põhjusega meie ellu. Mina arvan, et mina ja mu türar küll põhimõtteliselt päästsime need karvapallid, aga tegelikult päästsid need karvapallid hoopis meid, eriti Katit. Oli hullumeelne aeg, kodus 4 väikest karvapalli ja kas suurt kassi, üks nendest veel haige. Aga see oli omamoodi nii nii äge aeg. Meie kollane kass Sipsu lahkus, et Kusti saaks jääda. Tema tuhk on maal ja lilled tuletavad teda meelde.Meie peres on alati olnud kohta koduta loomadel. Lapsed on saanud nende eest hoolt kanda, Kitty ja Gina õpetasid Katit hoolimist ja isetut armastust.

: Nimelt peaaegu 2 aastat tagasi vaatasin varjupaikade kodulehti, ilma konkreetse mõtteta endale koer võtta. Ühel korral jäi mulle silma üks koer nimega Bull. Ja jäi niimoodi silma, et enam teda peast välja ei saanud, tundsin ära, et see on minu koer. Ja see seeme hakkas mu peas kasvama, vaatasin kuu aega järjest iga päev ta pilte kuni tundsin, et ma ei saa, pean minema temaga lähemalt tutvuma. Käidud-jalutatud ja ütlesin, et võtan ta omale! Peale Bulli broneerimist talle järgmisel päeval järgi minnes öeldi varjupaigas järsku, et vedas, et ma ta ära broneerisin, sest üle öö on tal olnud facebookis üle 1000 jagamise ja inimesed helistavad ning küsivad, kas ta on veel alles. Ma kirjutasin kähku paberitele alla ja viisin 5 aastase koera koju. Küll aga ei olnud ta minu jaoks üldse Bulli moodi ning hakkasin teda hoopis Mishaks kutsuma. Misha oli algul väga ärev koer ega tahtnud üldse rahulikult jalutada, vaid mind igale poole sikutada, mis vähegi huvi pakkus. Hiljem tuli küll välja, et ta oli võttes ilmselt hoopis 9 aastane. Nüüd pea kaks aastat hiljem on ta täielik kaisuloom, kes tahab mul koguaeg silma peal hoida, mängib nagu kutsikas, armastab mu sõpru ja naudib täielikult inimeste tähelepanu. Misha on äärmiselt armsa hinge ja hea südamega. Mul on raske uskuda, et keegi jättis mu parima sõbra varjupaika, aga äärmiselt hea meel, et ma ta leidsin! Ma ei kujuta oma elu enam ilma Mishata ettegi!

: Meie kaksikud Liina ja Loola (endise nimega Riina ja Rose) jõudsid meieni Tartu kodutute loomade varjupaigast. Meil oligi kohe kindel plaan võtta korraga kaks kassi. Varjupaiga töötaja soovitas võtta just nemad, sest nad olid varjupaika sattunud kahekesi koos kusagilt suvilate piirkonnast. Oletati, et nad on õed, kes peaksid omavahel klappima. Kuigi olin valmis võtma mõne eakama kassi, sattusid meie perre hoopis need 6-kuused kassid. Alguses nad liikusid ringi vaid öösiti. Kaevusid öösel laste voodites lina või madratsi alla lõhkudes voodilinu/madratseid… Kräunusid… Et teised pereliikmed magada saaksid, sulgesin end ööseks kassidega ühte tuppa ja magasin seal koos kassidega madratsil. Tasapisi läks öine elu ka rahulikumaks ja saime sõpradeks. Aga sellest ajast alates ei ole mul enam toalilli, sest nende haiglane huvi mulla vastu on ilmselt neil geenides. Ja mina olen ümber-spetsialiseerunud muru kasvatamisele rõdupotis. Meie pere kaksikud on aga erinevad nagu siga ja kägu. Üks on paks ja teine peenike. Üks kardab võõraid, teine mitte. Ühele meeldib „ema“, teisele „isa“. Kui üks teeb pahandust, siis teine tuleb „emmele“ kitule. Kui välisuksele koputatakse, siis urisevad nagu koerad. Liina ja Loola on suured sõbrad! Mul on hea meel, et saatus neid lahku ei viinud. Perega tähistame Liina ja Loola koju-toomise sünnipäevi. Neid sünnipäevi on olnud meil juba 5. Nendega on lõbus! Kõik sõbrad on kuulnud lugusid sellest, mida need kaks korda on saatnud. Armastan seda, et kassid aknal istuvad ja “emmet” koju ootavad. Seda on ilus vaatada, et kassid ka meie pere lastele sülle poevad ja lastelt lähedust otsivad. Ma soovin, et kõik kassid leiaksid omale armastava kodu. Ükski kass ei vääri seda, et peab elama mitmeid aastaid loomade varjupaigas. Lugupidamisega, Liina ja Loola “emme” Siret