Avaldame austust neile kodututele lemmikloomadele, keda ei õnnestunud päästa.
Süüta virtuaalne küünal ja räägi sinul südamesse läinud kodutu looma lugu. Küünla süütamiseks saada selle imelise looma lugu, võid lisada ka pildi: info@loomakaitse.ee. Tee 2 eurone annetus Eesti Loomakaitse Seltsile (loomakaitse.ee/kontakt/) ja lisame loo, koos küünlaga ELSi kodulehele ja Facebooki. Palun lisa e-kirjale ka maksekorraldus.
OLETE MEIE SÜDAMES:
-
- Kodutut looma me kujutame endale ette sellisena, kes peab olelusvõitlust kusagil tänaval. Lastele loeme sõnad peale, et ärgu mingil juhul mingu seda looma puutuma, mine tea mis kole haigus võib külge hakata! Memmekest kes jagab kodutule loomale palukesi, me peame nõrgamõistuslikuks. Kas see memmeke siis ei tea, et sedasi jooksevad kõik kodutud kokku ja jäävadki söögi ootuses käima. Tolgendavad siin majade ümbruses ja riivavad silma! Parem on kui poleks näha ega kuulda nendest kodutute loomade varjugi! Õnneks on maamunal inimesi, kes ei pea paljuks ulatada näljasele palukest, ütelda paar lahket sõna räsitud kasukaga loomale. Need inimesed ei hooli oma ajakulust, et hakata otsima abitule abi. Kodutu saab loom olla ka siis kui tal justkui oleks kodu ja inimene, kes ta kunagi omale lemmikuks võttis. Scoobi-koer kes puges mulle sügavale südamesse. Scoobi koduks oli räämas kuur ja maailma tundis ta täpselt ketiulatuse jagu. Ega Scoobi ei osanud rohkemat soovidagi. Ta oli õnnelik kui inimesele tema kausi täitmine meelde tuli ja veel rõõmsam oli ta siis kui sai tunda paikätt. Kahjuks juhtus seda kõike harva. Scoobi õnneks märgati tema kurba elu ja sellest hetkest peale muutus tema maailm. Scoobit ei takistanud enam maailma avastamast ükski kett. Räämas kuur asendus soojaks toaks, kus oli voodi, mille pehmust Scoobi jumaldas. Hirm kõige tundmatu ees hoidis teda ikka veel oma võimuses, aga julgustav sõna täis kõht ja taasleitud elurõõm andsid endast iga päevaga rohkem märku. Kahjuks ei teadnud koerake, et see kõik on ajutine, sest veel polnud ta kodus vaid hoiukodus. Scoobist sai varjupaiga koer. Kes ütles, et imesid ei sünni? Sünnib ja seda eriti jõulude ajal. 19.12.2019 sündis ime. Scoobi sai koju, päris oma koju kus ootasid teda päris tema inimesed ja neljajalgsed sõbrad! Kõik oleks olnud justkui imeilus muinasjutt, kui poleks olnud Scoobi hirme ja eelnev elu poleks päranduseks jätnud koerale rikutud tervist. Scoobi jumaldas oma perenaist, aga valu röövis vahel selge mõistuse ja siis kasutas ta oma hambaid. Muidugi sai koer aru mida ta oli teinud ja siis nutsid nad mõlemad. Scoobi ja tema imeline inimene. Nii nende elu käis läbi naeru ja pisarate. Koos ületasid nad raskusi mida tõid kaasa koera hirmud ja tervisest tingitud valud. Scoobi inimene ei andnud alla, tema ju teadis kuivõrd imeline koer tal on. Ka Scoobi ei andnud alla, sest ka tema teadis kuivõrd imeline perenaine tal on. Koos perenaisega kasvatas Scoobi hüljatud kassipojad üles, koos pakkusid nad kodu veel teistelegi kodututele. Scoobi avastas koos karvaste sõpradega aastaaegu. Ta õppis tundma rõõmu sügisesest lehesajust, talvisest lumes mõllamisest, kevadistest lõhnadest ja suvistest aiakujundamise rõõmudest. Ööd veetis ta perenaise kaisus magades ja ta tundis ennast väga-väga õnnelikuna. Nii õnnelikuna, et isegi tema hirmud olid kuhugile kadunud. Jäänud oli veel ainult paugukartus. Scoobi inimese südames jäi Scoobi magama 14.09.2021 Selle loo kirjutaja mängis esmapilgul väikest rolli Scoobi koju jõudmise teekonnal. Ta jagas fb-s selle võrratu koera kuulutust ja hoidis koerakese käpakäigul silma peal, sest kuidagi oskas naljakate suurte kõrvadega koer Scoobi pugeda ka tema südamesse.
-
- Lucilla ja Simona olid mõlemad adopteeritud varjupaigast. Nagu küülikutega tihti juhtub, võetakse neid vaid nunnu välimuse pärast ja ei mõelda selle peale, et need loomad ei ole kõige “mugavamad” pidamises, vajavad vabalt liikumist ja palju tähelepanu. Lucilla oli omaniku poolt loovutatud lasteaeda, sealt omakorda rändas varjupaika. Simona oli hüljatud, tal oli väga tugev mädane põletik lõualuus, luu otseses mõttes mädanes ära, loomakest raviti mitu kuud. Kahjuks, seoses sellega oli tal väga vale hambumus ning tekkisid ka mitmed probleemid seedimisega. Võitlesime tema tervise eest poolteist aastat, aga, kahjuks, ei pidanud ta enam vastu ja selle aasta talvel lahkus siit ilmas. Lucilla aga endiselt on rõõmus ja aktiivne tüdruk, väga sõbralik ja armas. Enne, kui võtad looma, mõtle! Kas saad talle pakkuda kõik vajalikud elutingimused, tähelepanu ja hoolt! Ja kui juba võtsid, ole hea omanik looma elu lõpuni! Kui otsustasid looma võtta, vaata kõigepealt varjupaigad läbi. Ehk just sea ootabki sind sinu Kõige Suurem väike Sõber!
-
- Küünal kõigile neile, kes ei jõudnud koju või jõudsid sinna viimasel hetkel. Igatseme teid!!
-
- Küünal kõigile neile, kes ei jõudnud koju või jõudsid sinna viimasel hetkel. Igatseme teid!!
-
- Ühel 2008. aasta kevadisel päeval sõidutati minu juurde hoiukodusse varasemalt tänaval elanud kass, kes oli olnud Tallinnas Lasnamäel asuva maja keldrisse kogemata kinni müüritud. Piinarikkast surmast pääses ta tänu teda toitnud naiste järjepidevusele. �� Paar lähiümbruses elanud naisterahvast käisid pelglikku kassi toitmas. Lähiajal olid nad plaaninud ta kinni püüda ja ära päästa. Mõned päevad kassi märkamata kuulsid nad ühe maja kõrvalt väljaulatuvast kitsast torust kaeblikku näugumist. Heasüdamlikud naised hakkasid uurima, kuidas kassini jõuda. Selgus tõsiasi, et maja keldris asuv ruum oli kinni ehitanud ja tõenäoliselt oli kass just seal ruumis. Maja haldajatel puudus soov seina avada ning arvati, et kassi välja päästmiseks on tarvis kogu keldri sein maha lammutada. Vaatamata pidevale keeldumisele jätkasid naised läbirääkimisi ja otsisid abi Eesti Loomakaitse Seltsist. Kassile viskasid nad toru kaudu toitu lootuses, et see jõuab temani. Järjepidevus viis sihile. Kuuaega kestnud päästeoperatsioon päädis lõpuks seinast vaid kahe telliskivi eemaldamisega. Õnnetu nälginud kassi silmad ilmusid kohe augu juures nähtavale ja kiisu puges ise välja. Reaalsus oli karm – läbi toru visatud toit ei olnud temani kas jõudnud või oli seda liiga vähe, rääkimata elutegevuseks üliolulise vee puudumisest. Päästjate poolt Mooritsaks nimetatud kõuts oli täielikus vedelikupuuduses, nälginud ja alakaaluline. Lisaks oli ta kirpe täis ja niivõrd aneemiline, et loomakliinikus ei õnnestunud temalt ka verd võtta. Kuna olukord oli halb, siis paar esimest nädalat möödusid teadmatuses, kas Moorits toibub või mitte. Siiski läks hästi ning tasapisi hakkas ta kosuma, kaalu juurde võtma ja eluvaimu välja näitama. Esialgu suuremas puuris hoitud poolmetsikut Mooritsat sai mõne kuu möödudes paksu kindaga kaetud käe asemel ettevaatlikult juba palja käega puutuda. Mida aeg edasi, seda usaldavamaks Moorits muutus – lubas end õrnalt sulle võtta, külaliste saabudes ei peitnud end paaniliselt enam ära. Paari aasta pärast hakkas ta külalisi ise uudistamas käima ja pai küsima. Hirmunud ja surmassuus olnud kassist oli saanud läikiva karvaga, julge ja süles olemist ülimalt nautiv loomake. Mooritsa paranemine ja inimesega kohanemine võttis kaua aega. Ta muutus järjest kallimaks ja lähedasemaks, nii et lõpuks saigi vastu võetud otsus ta päris pereliikmeks võtta. Esimese elupoolega seotud raskuste ja elulaadi tõttu jäid talle endiselt mõned kahtlused ja reageering käpaga kergelt äsada, kui liiga ootamatult temast mööduma juhtuti. See aga ei vähendanud kuidagi tema armsat olekut ja armastust tema vastu. Mooritsal oli peale päästmist veel kuus ilusat eluaastat koos peres juba varem elanud kass Apikuga. 2014. aasta alguses hakkas tema tervis ootamatult halvenema. Tänu kiirele tegutsemisele, ravile loomakliinikus ja immuunsuspuudulikkuse tõttu immuunsuse toetamisele õnnestus ta järjepideva pühendumisega mõneks kuuks peaaegu terveks ravida. Moorits kosus, kehakaalu taastus ja juba silkas ta rõõmsalt taas ringi. Päris terveks ta kahjuks tõenäoliselt siiski ei saanud, sest mõnede kuude möödudes lahkus ta ootamatult meie seast. Minuga elab edasi mälestus temast kui õrnast ja vallatust kassist, kes tõi rõõmu oma helluse, mänguhimulisuse ja usaldusega. Ta on mulle siiani inspiratsiooniks, et raskustes olles on oluline vastu pidada ja uskuda, kuid ka julgeda tegutseda, kui selleks võimalus avaneb. ❤️
-
- Lugu Lesjast, keda ei ole enam meiega peaaegu 1 aasta, kuid kes oli õnnelik koer ja seda mitmel viisil: 1. Leidmine! Lesja esimesest poolest elust pole midagi teada, sest ta leiti hulkuvana tänavalt. Võib öelda, et tal vedas … ta püüti kinni ja seeläbi sai ta uue võimaluse. Teine hulkuv koer polnud nii õnnelik – pani jooksu ja prügikastide vahele ta kaduski. 2.Keegi hoolib! Koerakese teele sattus suurepärane Svetlana kes hoidis koerakest lausa aastakese oma kodus hoiul ja ravis teda, mh tehti koerda ta väljalangenud emakast tingitud vaevused. Lesja sai abi läbi @Шереметьевский приют для амстаффов, питбулей и других породистых собак misläbi leidsime ta meie ja läbi HelpDogi armusid temasse Krista ja Andres ning fööniks oligi valmis tuhast tõusma! 3. Kõige õnnelikum aeg tema elus oligi NÜÜD! Aasta peale tänavalt leidmist võis uus elu alata! Kindlasti oli see Lesja parim osa tema elust. Varem ei osanud ta unistada regulaarsest söögistki, ta isegi ei teadnud, mis on pallike ja mänguasi. Kuid vanale koerale õpetab uusi trikke küll ja armastuse läbi sündis hiliskeskealisest koerast kepslev ja õnnelik kutsikaohtu käitumisega õnnelik koer. Uus kodu, matkad looduses, kalastamine ja järvedel seilamine – Lesjale meeldis see kõik, nagu ka tema imelisele inimperele. 4. Lõpuni välja, koos! Vähiline hingetorus avastati alles 2019 sügisel, kuid juba see arenes tohutu hooga, et kulmineeruda juba oktoobri keskel raskeima otsusega koeraomanike elus, mida sõbrakese heaks tuleb teha. Lesja lahkus parimal viisil, mida pere lemmik võiks üldse tahta: rahulikult, oma kodus, oma pesas, ümbritsetuna armastusest ja toest. Aitäh teile, armsad Krista ja Andres. Meil on hea meel, et te hoolite, et te olete olemas. Sõnad ei suuda väljendada kurbust, valu ja kaastunnet, mida toob endaga kaasa sõbrakese lahkumine ja teadmine, et mitte kunagi enam ei saa teha koos uusi mälestusi. Kuid iga lõpp on millegi algus ja meil on igati hea meel, et head inimesed tegid Lesja lahkumisel oma kodus ruumi veel ühele hüljatule, kes kohe kindlasti ei täida mitte kunagi seda kohta, mis kuulus Lesjale … küll aga on avanud südames uued kohad, mille olemasolust ei olnud enne uue koera tulekust aimugi. Koerad tulevad me ellu mingil kindlal põhjusel, õpetades Sulle täpselt seda, mida hetkel vaja. Me ei saa seda koera, keda me arvame, et me tahame – me saame selle koera, keda vajame.
-
- Küünal kõigile neile, kes ei jõudnud koju või jõudsid sinna viimasel hetkel. Te olete imelised!
-
- Küünal kõigile neile, kes ei jõudnud koju või jõudsid sinna viimasel hetkel. Te olete imelised!
-
- Skip- väikeses koeras suur hing 🙂 Skip jõudis meieni Tartu kodutute loomade varjupaigast. Esialgu oli plaan ta võtta vanaemale seltsiks, kuid väike punane koer otsustas, et rahulik maaelu ei ole tema jaoks ning nii kolis ta hoopis meie juurde sisse. Skibu oli küll väike, aga tal oli iseloomu mitme mehe eest. Vaatamata oma lõvisüdamele, oli ta täielik memmekas. Ta jumaldas matkamist ja üldse inimesega koos olemist. Aasta tagasi pidin Skibuga lõplikult hüvasti jätma, ta oli mu parim sõber, kelle järele igatsen iga päev. Ma soovin, et igal varjupaiga loomal oleks oma inimene, kes teda armastab jäägitult vaatamata tema kiiksudele, täpselt nii nagu nemad armastavad meid. Tingimusteta, küsimusi esitamata.