Marge liitus Eesti Loomakaitse Seltsiga alles 2018. aasta lõpus, kuid on aktiivsusega juba silma jäänud. Peamiselt tegeleb ta transpordiga ja kontrollkäikude tegemisega. Vajaduse korral aitab ka jooksvate ülesannetega. Marge peab enda kõige südamelähedasemateks teemadeks kolooniaid ja haigete loomade aitamist.
Kuidas sa Eesti Loomakaitse Seltsi sattusid ja kaua oled ELSiga seotud olnud?
Eesti Loomakaitse Seltsi sattusin kodulehe kaudu. Olin juba mõnda aega meedia kaudu seltsi tegemisi jälginud ning eelmise aasta lõpus otsustasin, et soovin ka ise rohkem loomade aitamisse panustada. Nii saigi minust ELSi vabatahtlik.
Mis sulle ELSi juures meeldib? Miks oled seltsi püsima jäänud?
Mulle meeldib ELSi juures palju asju. Inimesed on hästi sõbralikud ning kõik on alati valmis probleemide või küsimuste korral aitama. Iga väikest abi hinnatakse ning kunagi pole tunne, et minust polnud kasu. Lisaks olen saanud hästi palju uut ja huvitavat teada nii loomade kui ka nende pidamise ja probleemide kohta.
Kirjelda mõnda põnevat seika ELSis.
Ei oskagi konkreetselt ühte põnevat seika välja tuua, sest olen igast juhtumist midagi õppinud ning kavatsen ka edaspidi neid teadmisi rakendada.
Kas sul on mõni eesmärk, mida tahaksid seoses loomakaitsega saavutada? Miks oled loomakaitsja, vabatahtlik? Miks see on oluline?
Üks mu eesmärk on aidata kassikolooniatega. Eestis on endiselt paljudes kohtades hulkuvaid ja kodutuid kasse ning kassipoegi. Sooviksin, et ükski nendest kiisudest ei peaks tundma nälga, külma ega inimese hoolimatust.
Millised on sinu hobid? Ütle palun mõni põnev fakt enda kohta.
Mul pole kindlaid hobisid, kuid mulle meeldib vabas looduses jalutamas käia ning avastada Eestimaa ilusat loodust ja huvitavaid kohti.
Kas sul endal on lemmikloomi? Kui jah, siis kirjelda oma lemmikuga seoses mõnda põnevat seika.
Mul on kodus kaks kassi. Suurem on umbes kaheaastane emane kiisu, kelle nimi on Clarissa. Clarissa leiti koos oma õdedega pappkasti panduna prügikasti kõrvalt. Väiksem kiisu on umbes seitsmekuune kassipoeg nimega Süsi. Tema leiti ühest mahajäetud heinaküünist suurte külmade aegu pärast seda, kui ta eelmised omanikud (kolmekuuse) kassipoja sinna olid jätnud.
Kõige paremini on mul meeles üks õhtu sellest ajast, kui Clarissa väiksem oli. Tulin pärast tööd koju ja avastasin, et mu elutoa sektsioonikapid olid läbi soritud, lillepottidest muld välja kraabitud ja majapidamispaber oli nagu paberihundist läbi käinud. Võite ise arvata, kui väsinud see paharet pärast oma „tööpäeva“ oli.
Mida tahaksid inimestega jagada või neile soovitada?
Soovin, et inimesed hakkaksid loomadele ja keskkonnale rohkem tähelepanu pöörama. Iga heategu muudab maailma paremaks paigaks kõigile. Kui näete abivajavat looma, siis aidake.