Järgnev kronoloogia on üles tähendatud sooviga tutvustada ELSi igapäevatööd ja seda kadalippu, mida peame läbima, et päästa hüljatud või väärkoheldud loomake. Seekord on tegemist edulooga. Vahel aga juhtub, et lugu lõpeb teisiti. Või veel hullem – ei lõpegi, ja kõik jääb venima. Nii on veelgi hullem.
Käesoleva aasta jaanuarikuu viimastel päevadel laekus ELSile kaebus, milles helistaja teatas, et Jõgevamaal Mustvees on põlenud maja, mida valvavad kaks koera. Koerte pidamistingimused ei vasta lemmikloomade pidamise nõuete määrusele – neil puuduvad kuudid ja nad on sunnitud sarade alla varjuma, ketid ei taga liikumiseks nõutud 40m2 pindala, koeri ei söödeta regulaarselt ja nad on tugevas alatoitumuses. Koerte omanik ei ela kohapeal.
Selts pöördus Veterinaar- ja Toiduameti poole ning palus viivitamatult kirjeldatud olukorda kontrollida ning kaaluda ka koerte omanikult äravõtmist ja varjupaika toimetamist.
Vald ei aita
Mõned nädalad hiljem saime vastuse Jõgevamaa Veterinaarkeskuselt, kes andis teada, et maja, mille juures koeri peetakse, on mõni aasta tagasi osaliselt põlenud ning koerte omanik majas ei ela. Üks koer on umbes 12 aastane ja teine kolmene. VTA tõdes, et koerte söötmine ei ole normaalsel tasemel, kuid lausnäljutamist ei tuvastatud. Samuti ei tuvastanud VTA puudusi koerte liikumisvajaduses ja varjumise võimaluses. Kuna koerte omanik on töötu, siis kahe koera söötmine käib tal üle jõu. Omanik andis VTAle teada, et on hea meelega nõus loobuma 3-aastasest koerast, kuid Mustvee linn polnud nõus toetama koeraomanikku transpordiga ja seda ainuüksi seetõttu, et inimene saab toimetulekutoetust. VTA sõnutsi teeb transportimise keeruliseks ka asjaolu, et koer on ründava loomuga.
ELS andis seepeale koheselt VTAle teada, et selts on valmis transportima koera varjupaika, kuid seda eeldusel, et tegemist pole väga agressiivse koeraga. Samuti palusime koeraomaniku kontakte, et saata koertele toitu.
Saime omaniku kontaktid ja võtsime juhtumi lahendamise üle.
ELSi päästeoperatsioon algab
ELSi vabatahtlik hädajuhtumite kontrollija käis märtsi alguses Mustvees ja kohtus koerte omanikuga. Selgus, et vanem koer oli 13 aastat vana. Koerte eest hoolitsemine oli omanikule muutunud keeruliseks just tänu töötusele. Kuna vanema koera tervis oli halb, siis oli omanikul ka juba kokkulepe Mustvee loomaarstiga looma eutaneerimiseks. Noorem, 3-aastane koer oli perre võetud aga majaomaniku poja poolt, kes pole juba aastaid enam koera saatusest hoolinud. Koeraomanik oli nooremat koera ka ümberkaudsetele inimeste pakkunud, kuid kuna koer on emane, ei soovinud teda keegi. Ilmselt oleks koeral rohkem šansse, kui ta oleks steriliseeritud. Vähemasti kaaluks koeraomaniku õde sel puhul koera enesele võtmist. Hädajuhtumite spetsialist andis koeraomanikule 12 kg koeratoitu ja lubas uurida, kas ELSil oleks võimalik steriliseerimist toetada. Kuna koer kaalub ligi 30 kg, maksab tema steriliseerimine Mustvees üle 200 euro.
Mõned päevad hiljem selgus, et koeraomaniku õde koera siiski võtta ei taha, kuna koer on väidetavalt agessiivne ja peres on väikesed lapsed. Vestlesime koeraomanikuga ja leppisime kokku, et kui tal õnnestub leida keegi, kes selle koera siiski endale võtaks, siis ta võtab ELSiga ühendust ja me aitame teda. Vastasel juhul tuleb aga kahjuks koer eutaneerida, sest ta on ettearvamatu ja agressiivne ning naabrid on juba ärevil.
Kuna koeraomanikul siiski uut kodu leida polnud võimalik, siis otsustasime, et aitame viia koera varjupaika. VTAga ühendust võttes aga selgus, et Mustvee vald ei ole nõus koera varjupaigas pidamise kulusid tasuma, vastasel juhul võtavad nad naiselt toimetulekutoetuse ära. Seega jäi meie päästeoperatsiooni puhul Virumaa varjupaik “mängust” välja. Samal ajal aga käis koeraomanik loomi söötmas ainult kord nädalas ja koerad olid jätkuvalt näljas. VTA aga rohkemat teha ei saanud: kui vald ei aita, siis abi ei saa.
Suluseis: kuidas edasi?
Olime nüüd silmitsi väga kriitilise ja keerulise olukorraga: kuidas edasi? Nagu sellistel puhkudel ikka, ei saa me siiski käega lüüa. ELSi hindamatu raudvara, aktiivne vabatahtlik ja hädajuhtumite lahendamise spetsialist Kadri Puusepp, kes päevasel ajal töötab Tartus Felivei loomakliinikus, tõi aprilli keskel koera enda juurde.
16. aprillil kirjutas Kadri südantlõhestava kirja: “Vabandust, kui mu kiri on segane, kuid ma olen koeraga mässamise ööst ja pikast tööpäevast üpris läbi… ühesõnaga….tõin koera ära, oma krundi peale ja küll ka ketti, kuid siiski parem, kui seal rooja ja märja sees…..sebisin eile ööpimedusest talle kuudi ka….nüüd oleks vaja hoiukodu, vabanevat varjukakohta… tegelikult PÄRIS OMA KODU.” Samal ajal postitas Kadri ka koera pildid oma Facebooki lehele kirjeldusega:
“Tere, mina olen unustatud koer! Unustatud on ka minu nimi, ning ma ise ka ei mäleta seda enam, kuna juba ammu pole mind keegi nimepidi hüüdnud!
Kunagi kui olin kutsikas, olin sõbraks ja kaaslaseks, kuid peremehe sirgudes haihtus kunagine sõprus, hool ja armastus ning mind pandi silme alt ära. Pandi kohta, kus eksisteerida ja vegeteerida, ning mitte olla tüliks jalus. Kuigi nälga pole ma pidanud väga tihti tundma, siis kraapiv üksindus, igatsus hea sõna, sooja paikäe ning hellitava patsutuse järele on mind saatnud juba pikka aega. Ma ei ole halb koer, pole kuri, kuigi oskan hästi valvata seda vähestki, mis mulle jäänud. Samas olen valmis inimese hella puudutuse nimel andma oma hinge. Tahan kinkida oma südame, truuduse, usalduse ja siiruse just sellele inimesele, kes tahab ja oskab hoolida ning hinnata nelja karvast käppa ning niisket koonu soojas peopesas. Ma ei taha olla unustatud koer, tahan olla koer, kellel on oma nimi ning inimene, kes seda hüüaks.”
Tunneli lõpus paistis siiski valgus
Juba neli päeva hiljem saime rõõmusõnumi osaliseks: 20. aprillil sai tegelikult ääretult sõbralikkuks ja inimeselembeseks osutunud labradori sarnane koerae uude koju, PÄRIS OMA KOJU.
Pere võttis Kadriga ühendust juba päev pärast piltide Facebooki postitamist ning soovis tulla koera vaatama. Kuna huviliste peres on ka kaks väikest liblikkoera, siis võtsid nad ühe neist kaasa, et vaadata, kuidas läbisaamine on. Kõik klappis esimesest pilgust suurepärastelt! Kuna oli kahtlus, et koer on tiine, siis pidime ehk mõneti ebaviisakalt peale käima, et perekond koeravõtu ära otsustaks. Nii saaksime koera kohe operatsioonile viia saatmisega ja uue pere juurde taastuma toimetada. Peale pikka ja asjakohast arupidamist ning põhalikku küsimuste-vastuste vooru otsustas pere, et see koer on just selline, keda nad on otsinud. Koerale oli pakkuda suur hoov, mis on väga hästi kindlustatud, kuna pere märtsis raske haigusega lahkunud koera jaoks pidi pisemgi aiaauk olema turvatud. Juba reede hilisõhtul sai Kadri kokkuleppe suurepärase Põlva loomaarsti Eve Kinnuneniga, kes meid laupäeval kenasti vastu võttis ning oma töövälisest ajas koera ära steriliseeris ning ka nabasonga korrigeeris. Operatsioon läks plaanipärastelt, koer ärkas ilusti ning kohe kliinikust edasi läks sõit uude koju Kambjasse, kus ootas ees soe pesa ning kõik vajaminev operatsioonist taastumiseks ning edasiseks eluks OMA PERE LIIKMENA vabana ketist, räpasusest, üksindusest ning näljast ja janust..
“Nagu teate, siis see üksikjuhtum ei muuda maailma, kuid selle koera jaoks muutis see juhtum kogu tema maailma…,” kirjutas Kadri oma viimases kirjas ELSi aktiivsetele liikmetele.
Aitäh Sulle, Kadri!
Rõõmu ja õnne vapra koerakese uuele toredale perekonnale!