Miks on vaja sõlmida ja kuidas kaitseb kirjaliku ostu-müügilepingu sõlmimine lemmiklooma soetamisel. Kuhu peab probleemide ilmnemisel pöörduma. Küsimustele vastab Eesti Loomakaitse Seltsi jurist Meelika Liiv.
Millise kaitse tagab ostu-müügilepingu sõlmimine?
Lemmiklooma ostmisel on soovitatav sõlmida kirjalik ostu-müügileping. Õiguslikus mõttes on suuline leping samuti leping, kuid probleemide tekkimisel on suulise lepingu asjaolusid peaaegu võimatu tagantjärele tõendada. Tegemist on müügilepinguga, st et kohalduvad võlaõigusseadusest tulenevad müügilepingu sätted sõltumata sellest, kas lepinguga osteti koer, jalgratas või midagi muud. Loomadele kohaldatakse asjade suhtes kehtivaid sätteid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. See tähendab, et loomi saab osta, müüa, vahetada, kinkida nagu asju, kuid loomaga ei saa käituda nagu ükskõik millise muu asjaga, vaid peab lisaks järgima loomakaitseseadusest ja teistest õigusaktidest tulenevaid nõudeid.
Probleemide ilmnemisel tuleb eristada, kas probleem seisneb müügilepingu tingimuste rikkumises või looma õiguste rikkumises. Nt kui loom antakse uuele omanikule üle lubadusega, et tõutunnistus saadetakse uuele omanikule 6 kuu jooksul, kuid seda ei tehta, siis on tegemist müügilepingu rikkumisega. Kui loom antakse uuele omanikule üle haigena ning müüja oli haigusest teadlik ja jättis looma ravimata, siis on tegemist nii loomaõigusliku rikkumise kui ka müügilepingu rikkumisega. Rikkumiste liigitamine on oluline seetõttu, et sellest sõltub, mida saab rikkuja suhtes ette võtta.
Kuhu peaks pöörduma, kui rikutakse ostu-müügilepingut?
Müügilepingu rikkumise puhul on tegemist tsiviilvaidlusega, mille esinemisel saab rakendada võlaõigusseaduses nimetatud õiguskaitsevahendeid, nt nõuda kohustuste täitmist, „asja“ parandamist või asendamist, ostuhinna alandamist, kahju hüvitamist, keelduda omapoolse kohustuse täitmisest, lepingust taganeda või leping üles öelda. Kui müüja rikub müügilepingut, saab ostja pöörduda oma õiguste kaitseks tsiviilkohtusse. Lemmikloomade ostmise puhul on lepingupoolteks reeglina eraisikud. Sellisel juhul ei ole tegemist tarbijale müügiga, mistõttu loetakse, et lepingupooled on võrdsed ja ostjale ei laiene tarbijaõiguslik kaitse. See tähendab, et Tarbijakaitseamet selliste vaidlusega ei tegele.
Looma õiguste rikkumisel, st loomade pidamisele kehtestatud nõuete rikkumisel, looma suhtes lubamatu teo toimepanemisel jt loomakaitseseaduses nimetatud rikkumiste korral on võimalik rikkuja vastutusele võtta loomakaitseseaduse alusel väärteomenetluse korras, teatud juhtudel ka kriminaalkorras. Sellise juhtumiga saab pöörduda Veterinaar- ja Toiduameti ning Politsei- ja Piirivalveameti poole.
Mis peab ostu-müügilepingus kirjas olema?
Lepingus peaksid olema kirjas looma andmed ja kõik asjaolud, mis on lepingupooltele olulised ja mille puhul on teoreetiline võimalus probleemide tekkimiseks. Samuti peavad kindlasti olema kirjas lepingupoolte nimed ja kontaktandmed, et probleemide korral oleks võimalik teine lepingupool hiljem tuvastada ja temaga kontakti saada.
Tuleb meeles pidada, et lepingu eesmärk on kaitsta mõlemat lepingupoolt ja lepingusse saab lisada mõlema lepingupoole jaoks olulisi tingimusi. Võib juhtuda, et lepingut rikub hoopis ostja, sellisel juhul aitab leping kaitsta müüja õiguseid. Eesti Loomakaitse Seltsil on olemas näidisleping, mida on võimalik kasutada või sobiva lepingu koostamisel aluseks võtta.
Soovitan lemmiklooma ostu-müügi lepingusse kirja panna vähemalt:
- Lepingu sõlmimise aeg ja koht,
- Lepingu pooled ja nende kontaktandmed,
- Looma liik, tõug, vanus, dokumendid, teostatud protseduurid, tervislik seisund,
- Ostuhind.
Kas ostu-müügilepingust piisab probleemide ilmnemisel?
Võib juhtuda, et halva olukorra lahendamiseks ei piisa ka heast lepingust. Lepingu sõlmimine ei taga, et probleeme ei teki, kuid vaidluse korral on lepingust suur abi. Ainuüksi lepingust siiski ei piisa, rikkumise korral tuleb koguda ka täiendavaid tõendeid, nt video looma seisukorrast, veterinaararsti arvamus vms. Kuna kohtuvaidlustega kaasneb riigilõivu tasumise kohustus ja muud võimalikud kulutused õigusabile jms, samuti kohustus enda seisukohti tõendada, on mõistlik tagajärgedega tegelemise asemel probleeme ennetada. Parim viis probleemide ennetamiseks on piisav eeltöö müüja suhtes ja põhjaliku ostu-müügi lepingu sõlmimine.
Mida on veel oluline lemmiklooma ostmisel silmas pidada?
Kõige tähtsam on, et ostja teeks enne looma ostmist piisavalt eeltööd müüja kohta. Looma võtmine on kohustus paljudeks aastateks, seega ei ole mõistlik osta looma nüüd ja kohe esimese kuulutuse kaudu. Kahtlusi peaks tekitama, kui müüjal on palju erinevaid kuulutusi väikeste ajavahemike järel või palju erinevate tõugude kuulutusi. Samuti tasub olla tähelepanelik, kui looma hind on teiste kuulutustega võrreldes tunduvalt odavam. Ostjale peaks kindlasti olema ohumärgiks olukord, kui ostja soovib lepingut sõlmida, kuid müüja ei ole sellega nõus või muutub lepingut sõlmides väga rahulolematuks.
Soovitan lemmiklooma ostmisel minna müüjale külla. See annab võimaluse loomaga tema koduses keskkonnas tutvust teha ja näha kuidas loom stressivabas keskkonnas käitub, milline on looma psüühika. Samuti annab see võimaluse näha, millises tingimustes loomi peetakse ja lisaks on sellisel juhul ostjale teada ka müüja kontaktaadress.
Kahtlusi peaks ostjas tekitama, kui müüja soovib looma üle anda kuskil mujal, nt parklas. Samuti, kui ostja näeb, et looma olukord müüja juures ei ole hea, ei ole mõistlik osta looma kahjutundest. Kui on nõudlust, on ka pakkumist. See tähendab, et müügitegevusest loobumiseks on suurim ajend see, kui ostjaid ei leidu. Samuti peab ostja sellises olukorras arvestama looma ravimisel tekkida võivate veterinaarabi kuludega. Kui ostjale on teada, et loomi peetakse halbades tingimustes, müüakse haigeid loomi vms, tuleb sellest teavitada Veterinaar- ja Toiduametit või Politsei- ja Piirivalveametit. Samuti saab teavitada Eesti Loomakaitse Seltsi, kes aitab ametlike pöördumiste koostamisel.
Eesti Loomakaitse Seltsi koostatud ostu-müügilepingu leiad siit.