Heleri Haiba jõudis tuhkruteni 2004. aastal. Ühel päeval nägi ta elukaaslane Delfis tuhkrukutsikate müügikuulutust ja teisel päeval oli neil kahekuune tuhkrutüdruk juba kodus. „Üks asi viis teiseni, sündis esimene pesakond ja kaks aastat hiljem võtsime esimesele tuhkrule seltsiks ka teise. Teisest sai kaks aastat hiljem kolmas jne. Vaikselt hakkasid ka mõned oma kasvandikud aretuslikel eesmärkidel meile jääma, tõin Venemaalt suguisaseid, siis geenibaasi rikastamiseks ka aretusemaseid. Nüüd on neid 14.“
Tuhkur on Heleri sõnul väga teistmoodi lemmikloom: kui närilisi (rotte, hiire, merisigu, küülikuid jt) saab pidada puuris ja nad saavad ise oma eluga hakkama, kui on tagatud toit ja puhas eluase, siis tuhkur on väga nõudlik. „Teda võib küll osalise ajaga puuris pidada, kuid ta vajab ka piisavalt vabadust ja suhtlemist inimesega. Ta on ülimalt sotsiaalne ja soovib oma ärkveloleku ajast tegelikult kogu aja veeta koos
inimesega. Kui ta saab vähe tähelepanu ja pole oma eluga rahul, saab omanik sellest kiiresti teada,“ selgitas ta.
Nimelt muutuvad osa tuhkruid kurjaks, keelduvad näiteks liivakasti kasutamast või kolistavad puuris. Osa tuhkruid on intelligentsemad kui teised ja just neile peab pakkuma ka piisavalt ajutööd, et nad ei hakkaks pahandusi tegema.
Enne tuhkruvõttu peab teadma seda, et tema jaoks peab olema aega, ta ei ole loom, kellel on vajadus inimesele meeldida, st ta teeb täpselt seda, mida ta tahab, ja ta ei oota kellegi heakskiitu ning pole mõtet stressata sellepärast, et proovid tuhkrut raamidesse suruda, sõnas Heleri.
Tuhkur peab saama korralikku toitu. Selleks peab uus omanik Heleri sõnul tegema palju kodutööd ja usaldama pikaajalisi kasvatajaid. „Jalgratast pole mõtet leiutama hakata, sest tuhkru keha näitab kiiresti tasakaalustamata toiduga tehtud vead välja.“
Väsinud rändaja
Heleri jutustas, et umbes kolm aastat tagasi, kui nad olid just valmis saanud tuhkrute välimaja ehk õueaediku ehituse ja ühel hommikul neid vaatama läksid, oli üks tuhkur vehkat teinud. „Omast arust olime teinud maja täiesti tuhkrukindlaks, kuid üks poolmetsiku verega preili, kellel seda ajuvärki ja füüsilist võimekust jagub, oli ikkagi meid üle kavaldanud,“ selgitas ta. Heleri aga tundis, et teab tema tarkust, oli kindel, et loom tuleb koju tagasi ja ei ole kuskile kaugele eksiteele sattunud. Nad laenutasid kohalikult jahimehelt püügipuuri ja pärast kolme närvesöövat päeva oli tuhkur lõksuga kinni püütud. Loom oli rännakust nii väsinud, et pärast seda magas mitu päeva võrkkiiges, meenutas Heleri.
See seiklus juhtus veel ajal, kui Heleri tegeles tuhkrute kasvatamisega. Alates sellest aastast ta seda aga enam ei tee – elu käis 15 aastat tuhkrute järgi ja nüüd oli tarvis ka natuke puhata. Heleri alustas kasvatamisega seetõttu, et see tundus midagi totaalselt teistsugust, põnev maailm – nii geneetika, kutsikate areng kui ka nendega koos ajaveetmine. „Nautisin kogu protsessi ja iga aastaga õppisin koos kutsikate ja
emaga, kuidas saada veel paremaks ja millele tähelepanu pöörata. Ma ei julge öelda, et olen täiesti lõpetanud, kuid vajan vähemalt mõneaastast pausi,“ sõnas ta.
Tuhkrute kasvatamine on nimelt igal aastal kindlas ajaraamistikus, sest kutsikad on üsna samal ajal – kevadest suve lõpuni. Peale selle, et Heleri ei saanud ühtegi suve kodust eemal viibida ja perega kuigi palju koos olla, tundis ta, et ei naudi enam kutsikatele kodu leidmist ja uute omanike juhendamist. „Minu jaoks on kõik tuhkrud väga erilised ja suured isiksused ja kui uues kodus neid ei mõisteta ning kiputakse
ruttu ennatlikke järeldusi tegema, siis see teeb haiget. Ma panen igasse kutsikasse terve oma hinge ja armastuse.“
„Aeg kaotab nendega koos tähenduse“
Heleri meelest võib vahet 14 ja ühe tuhkru pidamisel mõõta ilmselt valgusaastates. „Ühte või kahte või isegi kolme tuhkrut saab pidada perega samades ruumides, jagada nendega oma igapäevatoimetusi ja veeta kogu aja koos diivanil televiisorit vaadates, koristades või voodis lesides. Suure tuhkrukamba puhul on juba tuhkrute omavahelised suhted keerulisemad, Sellises kambas ei ole võimalik, et kõik on kõigiga sõbrad, tekivad grupeeringud, et kes keda sallib,“ selgitas ta. Seetõttu saavad nad puurist väljas käia vahetustega, nii saab igaüks ka aega inimesega.
Kui Heleri majja kolis, said tuhkrud endale spetsiaalse toa. Viimased kolm aastat on osa tuhkruid elanud aga õueaedikus, kus tingimused aasta ringi elamiseks, ning sel suvel kolisid ka viimased toaelanikud õue. Heleri selgitas, et kuna igal tema tuhkrul on sõber või mitu, siis tegelevad nad ka üksteisega: lahutavad teineteise meelt, teevad möllu ja mängivad omavahel, samuti magatakse alati kaisus. Tema sõnul on
suurem osa nende tuhkruid ka inimeste fännid – nende meelt aitavad lahutada ka Heleri kaks tütart. „Aeg kaotab nendega koos tähenduse.“
Heleri 14 tuhkru seas on nii noori kui ka vanu, nii emaseid kui ka isaseid, nii sülenunnukaid kui ka poolmetsikuid hübriide. Värvidest on esindatud kõik standardvärvid: albiino, šampanja, šokolaad, soobel, must soobel, lisaks kaks sokilist. Tema noorim tuhkur on aastane, vanimad aga seitsmesed. Lisaks harrastab Heleri koos laste ja teiste tuhkrusõpradega loomadega näitustel käimist. „Oluline ei olegi suured võidud või auhinnad, vaid seltskond ja koos ajaveetmine.“