Eesti Loomakaitse Seltsis tegutsevad väga toredad ja ambitsioonikad inimesed. Õpime neid tundma!
Evelyn Valtin on loomakaitsega tegelenud üle 13. aasta, kuid päästis kodutuid loomi tegelikult juba palju-palju varem. Suure tüki endast on Evelyn andud ka ELS-le.
Kui kaua oled olnud ELS-is või ELS-iga seotud?.
Minu kokkupuude Eesti Loomakaitse Seltsiga sai alguse 2006. aastal. Kodutuid loomi abistasin juba varem, kuid filmi „Earthlings“ vaatamise järel tundsin, et sellest ei piisa. Astusin Seltsi vabatahtlikuks, peatselt tegutsesin pühendunud juhatuse liikme ja tegevjuhina ning seda kuni 2013. aasta sügiseni. Lisaks ühingu juhtimisele ühes teiste juhatuse liikmetega andsin intervjuusid, tegin ettekandeid, kirjutasin projekte, kaasasin vabatahtlikke ja arendasin rahvusvahelist koostööd. Vajadusel käisin loomi püüdmas ja pakkusin neile hoiukodu. Ajutist hoiukodu ja ravi said minu juures lisaks mõnedele kassidele ja koertele ka siilid, punakõrv-ilukilpkonnad, tuvid, varesed ja kajakad.
2018. aasta kevadest olen Eesti Loomakaitse Seltsi esindaja Veterinaar- ja Toiduameti kliendinõukojas. Vahepealsed aastad pühendasin eelkõige Tallinna Keskkonnaametis lemmikloomade valdkonna spetsialistina, väikelapsega üheskoos kasvamisele, enesearengule ja mitmetele vabatahtlikele algatustele. Igapäevaselt toetan peamiselt vabaühendusi Kodanikuühiskonna Sihtkapitali rahvusvahelise koostöö suuna koordinaatorina.
Mis sulle meeldib ELS-i juures?
Eesti Loomakaitse Selts on mulle väga südamelähedane. Selts on olnud osa minu elust väga pikka aega. Loomade aitamine ning neile kannatustest vabama tuleviku loomine oli ja on endiselt see, mida teha soovin. Tunnen end inspireeritult teiste abistajate südikusest ja motivatsiooni annab teadmine abisaanud loomade elude muutumisest. Seltsi tegevuse tulemusena saadakse rohkem teada loomade inimeste hüvanguks kasutamise tagajärgedest ja tehakse muutusi oma valikutes.
Mulle meeldib, et Eesti Loomakaitse Seltsis väärtustatakse igat vabatahtlikku. Kõige olulisem on see, et on soov ja võimalus oma oskusi loomade aitamiseks kasutada. Tuleb vaid leida see, mis endale meeldib ja seltsile vajalik on ning tegutsema asuda. Saab abistada hädajuhtumite lahendamisel loomade pidamise tingimusi kontrollides, pakkuda hoiukodu lemmikloomadele või väiksematele metsloomadele ja lindudele. Sündmustel saab tutvustada seltsi tegevusi ja loomakaitse põhimõtteid laiemalt. Samuti kirjutada artikleid ja pidada loenguid ning arendada teemadevaldkondade tegevusi.
Millised on sinu hobid? Mingi põnev fakt enda kohta?
Mulle meeldib loodust ja loomi pildistada. Elan Tallinna lähistel veidi eraldatud kohas, kus olen saanud vaadelda ja pildistada näiteks metskitsesid, rebaseid ja jäneseid. Pildile on sattunud ka kobras, nirk, kährik ja nugis. Lindudest on kaamera ette jäänud teiste seas ka kõrvukrätsud, sabatihased, nurmkanad ja rähnid. Minu avalikke fotoalbumeid saab näha Facebooki profiili juures. Hea meelega pildistan ka vegantoitusid ja jagan fotosid Instagrami kontol Vegan Life in Estonia.
Lisaks meeldib mulle panustada aega enesearengusse. Huviga loen temaatilisi raamatuid ja vaatan videoid. Parimad videod ja kõned olen kogunud Youtube’i kanalisse. Eneseotsingud viisid mind 2017. aastal Avituse kogemusnõustamise kursusele, mille eduka lõpetamise järel pakun Eesti Vegan Seltsis tuge püsistressi, ärevuse, depressiooni või läbipõlemise teemadel. Samuti ka taimetoitluse ja loomade abistamisega kaasnevate raskuste korral. Nõustan lemmiklooma kaotuse või raskelt haige kodulooma eest hoolitsemise teemadel. Läbipõlemisest ja kogemusnõustamiseni jõudmisest saab lugeda Vegan Ajakirjas ilmunud artiklist.
Kas sul on endal lemmikloomi?
Täieõiguslik pereliige on kirju pikakarvaline kass Apik. Apikuga kohtusin 2005. aasta külmal ja lumisel talveõhtul. Jõudsin Mustamäe paneelmaja ette, kus toona elasin. Ootamatult tuli haledalt näugudes minu jalgade ette üks karvakera. Ma ei kahelnud korrakski, võtsin ta sülle ja viisin üürikorterisse kaasa. Tuppa jõudes selgus, et tema ilusad pikad karvad olid väga pulstis ja tühja kõhtu oli ta juba mõnda aega pidanud kannatama. Paitades oli selgroogu hästi tunda. Külmkapist leidsin talle midagi vähegi sobivat söödavat. Istusin köögi põrandale maha. Toidu poole vaatamata ronis veel nimeta leidkiisu mulle sülle, keeras end kerra ja hakkas valjult nurruma.
Toona umbes paari aasta vanune Apik on endiselt minuga oma kõrges eas. Vähemalt 15-aastane karvapall on siiani mänguhimuline ning silkab heameelega korkide ja väikeste pallide järgi. Magama tuleb ta kaissu ja diivanil sätib kõrvale pikutama. Kui ma arvuti taga toimetan, siis tuleb ka tema jaoks panna tekikene oma sülle või lauale, et ta saaks ennast minu läheduses uinuda.
Kirjelda mõnda põnevat seika ELS-is.
Üks kõige enam meelde jäänud seik on mõningad aastad tagasi toimunud rottide päästeaktsioon Lasnamäel Tallinnas. Kahjuks oli üks loomaomanik otsustanud, et tema rotid on jäänud üleliigseks ning õige on nad ühes puuriga välja visata. Mäletan mureliku majaelaniku kirjeldust prügikastide juures olevast pisikest puurist, kus siblivad ringi rotid. Osad rotid olid juba välja pääsenud.
Sama päeva hommikul olin end õhtuseks sündmuseks riietanud – seljas oli kleit ja jalas kontsakingad. Muid riideid kaasa võtnud ma ei olnud. Samuti ei jõudnud ma nii kiiresti kedagi teist appi leida. Nii et tellisingi takso, võtsin kasside transpordipuuri igaks juhuks ühes ja sõitsin kohale. Taksojuhiga rääkisin kohe autosse istudes läbi, et hea oleks, kui ta saaks mu ära oodata ja lubaks ka rotid taksosse võtta. Üllataval kombel oli ta nõus.
Kohale jõudses selgus, et rotte on puuris hoopis kümmekond ja puuri juures siblis lisaks veel kolm. Seda nähes tuli taksojuht tuli omal algatusel autost välja, võttis pagasist kilesussi ja kilekoti. Kindaid ei olnud ma nii kiirelt kuskilt soetada jõudnud ja kontori varudes neid enam ei olnud. Asusime kahekesi rotte püüdma. Pakkusime kummalist vaatepilti – pidulikult riietunud noor naine ja viiekümnendates meesterahvas püüavad platsi peal rotte – valgeid, kirjusid ja poolkarvutuid. Püüdsime täiskasvanute, laste ja isegi koerte kaasa elamise ja ergutuste saatel umbes kümme minutit. Imekombel püüdsime kõik rotid kinni ja hammustada ei saanudki.
Kontorisse jõudes pesin hiljuti annetatud suure puuri, tõstsin rotid sinna ümber ja ostsin turupeal asuvast loomapoest toitu. Järgmisel päeval tuvastas seltsi vabatahtlik rottide sugusid ning saime emased ja isased kohe eraldi panna. Loo puändiks oli peatselt 30 rotibeebi võrra suurenenud loomapere. Erinevas vanuses rotte oli ühes puuris peetud ja kõik emased olid leidmise hetkeks tiined. Tänu headele vabatahtlikele, hoiukodude pakkujatele ja annetajatele õnnestus kõigile 43 rotile kolme kuu jooksul päris kodud leida. Ka taksojuhile olen abistamise eest tänulik tänase päevani.
Kas sul on midagi, mida sa tahaksid inimestega jagada, midagi head öelda, soovitada vms?
Soovin jagada Kanada loomafotograafi ja loomaõiguslase Jo-Anne McArthuri sõnumit, mis on mind kaua saatnud. Jo-Anne jäädvustab loomi, keda kasutatakse toiduainetööstuses, rõivatööstuses, loomkatseteks, transpordiks, meelelahutuseks ning kaaslastena.
“We must bear witness to suffering. It creates fire in our hearts, and a desire to change that suffering. Not just a desire, an absolute need. When you connect with those who suffer, you have to act. Please don’t be afraid to bear witness. It will change your life. And it will change the lives of those who suffer. I know that most people don’t really want that kind of change in their lives. It’s scary. Please step beyond your fears. I will go with you! For the animals, for the environment, we need this change.” – Jo-Anne McArthur
Mäletan, kuidas loomakaitsega kokkupuutudes loomade kohtlemisest järjest enam teada sain. See oli minu jaoks šokeeriv. Ma ei suutnud uskuda, et sel moel loomadele kannatusi põhjustatakse ja sellistes tingimustes peetakse. Tundus, et nendel teadasaamistel ei tulegi lõppu. Iga teemavaldkond, kus inimestel ja loomadel on vähem või rohkem kokkupuudet, on tihti seotud ka nende ebaõiglase kohtlemise või ära kasutamisega.
Minu jaoks on siiani emotsionaalselt raske olla sellest kõigest teadlik. Teada, et igal ajahetkel paljud loomad kannatavad nii füüsiliselt kui ka psühholoogiliselt sõltudes just inimeste empaatiast ja tõekspidamistest. Meil inimestena on tihti raske seda kõike teada saada ja vahel tundub, et kergem on ignoreerida. Vähemalt seni kuni saame. Aga need loomad, nemad ometigi peavadki elama nendes kannatustes, mille eest meie tahame pilgud ära pöörata. Nende reaalsus on inimeste loodud ja seega ka inimeste võimuses muuta. Ärgem pöörakem oma pilke ära, kui tunneme, et see, mida näeme ja teame, puudutab meie südameid. Hoolimise ja tegutsemisega saab maailmas luua muutusi.
Kas sul on mingi üldine eesmärk, mida tahaksid saavutada seoses loomakaitsega? Või miks oled üldse loomakaitsja, vabatahtlik? Miks see on oluline?
Ma olen oma elus teinud valikuid, millega toetan loomade head kohtlemist. Jälgin vegan eluviisi ja toitumist, ostan kasutatud riideid ja tarbin võimalikult keskkonnasõbralikult. Püüan nende valikutega vähendada oma mõju elusloodusele nii palju kui saan. Kindlasti soovin nii läbi temaatiliste vestluste, vabatahtliku tegevuse kui ka Facebooki postituste ja oma lugude jagamise loomadest hoolimise olulisust avada. Soovin, et mul jätkuks kannatlikkust neil teemadel heasüdamlikult ja ausalt rääkida ning ka julgelt väljendada oma tundeid, mis nende teadmiste ja hoolimisega kaasa käivad.
Viimaste aastate muutusi jälgides, usun järjest enam, et inimeste arusaam loomade kasutamisest on muutumas ja samuti on ümber kujunemas eetilised tõekspidamised. Aina rohkem meist peab loomade head kohtlemist oluliseks ja teeb oma elus vajalikke muutusi. Meedia puudutab loomade õiguste ja kaitse teemasid aktiivselt ning enam ei ole nii lihtne varjata loomatööstuste telgitaguseid. Taimsed tooted ja vegan teenused on kättesaadavad, mille tõttu on ka vegan eluviisi valimine järjest lihtsam.
