ELS on vastu katsetele ja menetlustele, mis põhjustavad loomadele kannatusi.ELS ei poolda selliseid katseid, mille puhul kasutatakse mittevajalikku kordamist või menetlusi, mida on võimalik asendada olemasolevate humaansete alternatiividega või mille kohta on juba olemas sarnase teadusliku väärtusega teavet; mis viiakse läbi teaduslikult tähtsusetul eesmärgil või ainete testimiseks, mis pole loomade või inimeste tervise seisukohast olulised (näiteks kosmeetikatooted).
 
ELS leiab, et loomade kasutamist katsetes saab vähendada nõudlusega toodete järgi, mille tootmisel pole kasutatud loomkatseid. Seega saab iga tarbija mõjutada oma ostuvalikutega loomade kasutamist katsetes.
 
Usutakse, et seadused nõuavad kosmeetikatoodete testimist loomadel. See ei ole aga nii. Food, Drug and Cosmetic Act ei nõua kosmeetikatoodete testimist loomadel. FDA (Food and Drug Administration) nõuab firmadelt, et viidaks läbi misiganes asjakohased mürgisuse määramise testid, et oleks tõestatud nende toodete ohutus. Selle tulemusena on miljonid küülikud ja teised loomad ohvriks piinarikastele silma ja näha ärritavuse testidele. Need ongi kõige tavalisemad testid, mis toodete ohutuse kindlaks tegemiseks kasutatakse:
 
Draize test
Draize test üritab määrata kemikaalide kahjulikkust jälgides kahjustusi, mis need looma silmadele ja nahale tekitavad. Silma ärritavuse testimisel pannakse testitava toote lahust grupile teadvusel olevatele loomadele otse silma. Naha ärritavuse testimisel pannakse katsetatavat ainet looma raseeritud ja marrastatud nahale. Näiteks surutakse naha marrastamiseks kleeplint looma nahale ning tõmmatakse kiiresti ära. Seda tegevust korratakse seni, kuni mitu nahakihti on lahti.Loomad kannatavad katseperioodi jooksul (mis tavaliselt kestab vähemalt 7 päeva) ekstreemset valu. Silma ärritavuse testi komponendid põhjustavad tihti parandamatut kahju looma silmadele, jättes need haavadesse ja veritsema ning jättes tihti looma pimedaks. Katseperioodi lõpul tapetakse kõik katseloomad, et hävitada testitud aine mõju siseorganitele.
 
LD-50 test (Lethal Dose 50 Percent)
LD-50 testi kasutatakse elavatel loomadel, et määrata kindlaks aine täpne mürgisuse aste. Lethal Dose 50 Percent tähendab aine kontsentratsiooni kogust, mis tapab pooled testgrupi loomadest kindla ajaperioodi jooksul; kusjuures katseloomi sunnitakse seda ainet sisse võtma, sisse hingama või muul moel tarbima. On tüüpiline, et katseperioodi vältel kogeb loom teravat ängi - valu, krampe, kõhulahtisust, mädavoolu ja veritsemisi silmadest ja suust. Need loomad, kes katseperioodi lõpuks surnud ei ole, tapetakse, lahatakse ning analüüsitakse, et teha kindlaks, mis organid ja süsteemid olid mõjutatud ja miks need loomad katse jooksul ei surnud.
 
Neid vanamoelisi katseid on kasutatud aastast aastasse juba aastakümneid, testides neidsamu kemikaale samadel loomaliikidel. Seda vaatamata asjaolule, et saadud tulemusi ei kasutata toodete inimesele ohutumaks tegemiseks, vaid ainul mürgisuse astme määramiseks. Samas on aga olemas usaldusväärsemad ja vähem kallid loomi mitte kasutatavad alternatiivid, nagu näiteks katseklaasi tehnoloogia (in-vitro): kui keemiline aine tapab katseklaasis rakud, võib see olla mürgine; kui see peatab haiguse põhjustaja, siis võib see olla suuteline ravima haigust. Tänu kõrgelt arenenud rakkude ja kudede säilitamise tehnoloogiale on võimalik kasvatada inimrakke ja -kudet spetsiaalsetes konteinerites väljaspool organismi. Rakud ja koed, mida kasutatakse katseklaasi tehnoloogia uuringutes, on eemaldatud kirurgia, biopsia või autopsia käigus. Keerukad rakukultuuri tehnoloogiad (cell culture techniques) võimaldavad teadlastel luua mudelid inimorganitest ja osadest, mis annavad palju täpsemaid tulemusi kui katsed loomadel.
 
Mõned näited paljudest alternatiividest:
Agarose Diffusion Method - kasutatakse, et teha kindlaks plastiku ja teiste sünteetiliste materjalide mürgisust meditsiinilistes seadmetes. Selles testis pannakse inimrakud ja väike kogus testitavat materjali konteinerisse ja eraldatakse õhukese agarose kihiga (tuleti meretaime agarast). Kui testmaterjal on ärritav, ilmub materjali ümber tapetud rakkude tsoon.
Arvuti- ja matemaatilised meetodid - ennustab testitava aine ärritavust füüsiliste ja keemiliste struktuuride ja omaduste põhjal.
Epipack Test - kasutab kloonitud inimnaha rakkude kihte, et hinnata inimeste reaktsiooni nahaärritajatele.
 
Lisaks alternatiividele on olemas U.S GRAS (Generally Regarded As Safe) nimekiri tuhandetest koostisosadest, mille kohta on juba teada, et need on ohutud; lisaks informatsioon nende ajaloolise ja keemilise kasutamise kohta. Inimeste kliinilised uuringud on samuti väärtuslik ja aktsepteeritud vahend toodete testimiseks.
 
Eestis on kodukeemia ja kosmeetika toodete loomadel testimine keelatud.
 
Nimekirjad loomasõbralikest ettevõtetest, kes loomkatseid ei tee ning ettevõtetest, kes testivaid oma tooteid või nende koostisosi loomadel (koostatud PETA poolt) leiad aadressilt http://search.caringconsumer.com/ .