Marika Nekljudova

Olen ELSiga seotud juba aastast 2013. Alustasin liikmena, aga tahtsin veel rohkem aidata ja abistada loomi ning hakkasin ka vabatahtlikuks.

Nende aastatega olen teinud kontrollkäike, tõlkinud, pakkunud hoiukodu, üritustest osa võtnud, tegelenud ka käsitöö valmistamisega e-poe jaoks, küpsetanud, asendanud mitmeid kordi hädajuhtumi juhti, käinud raadios ja teles, pidanud koolides loenguid. Praegu ka tõlgin, pakun aeg-ajalt hoiukodu ja võtan vastu venekeelsed kõnesid.

Minu karjääri tipp ELSis oli tööle asumine partnersuhete juhi kohale, kus töötasin siis 4 kuud, kuid kahjuks pidin loobuma, sest varjupaiga töö kõrvalt ja ka perekondlikel põhjustel lihtsalt füüsiliselt ei jõudnud.

Kõige rohkem meeldib mulle ELSi juures see, et ma näen enda ja seltsi töö tulemusi, et loomad tõesti reaalselt saavad abi ja loomapidamiskultuur Eestis areneb.

Minu kõige suurem hobi on muidugi loomad. Armastus loomade vastu algas mul juba lapsepõlves. Ravisin linde ja tõin koju kassipoegi. Kõik kodukandi koerad olid ka minu sõbrad. Veel meenub, et 2. klassis saavutasin II koha Tallinna lindude päeva konkursil.

Lisaks meeldib mulle tegeleda käsitööga, küpsetada torte, käia kunstinäitustel ja lugeda.

Kodus on mul on koer, küülik ja kaks merisiga. Ühe merisea saingi ELSi kaudu –  päästetud loomake. Küüliku võtsin varjupaigast. Koer ja küülik on omavahel suured sõbrad, ajavad õhtuti üks teist taga ja varastavad teineteise toitu. Teleka vaatamine käib meil nii- parema käega sügan koera kõhtu ja vasaku käega küüliku kõrvu.

Kõige suurem väljakutse ELSis oli mul siis, kui olin 24 tundi “emaks” viiele vastsündinule kutsikale, kes leiti Maardust prügikastist. Olen tänagi veel kontaktis nende uute omanikega ja naudin pilte õnnelikest koertest, kelleks nad on saanud. Ma isegi korraldasin kutsude ja nende omanike kokkutuleku.

Teine suurem eriolukord oli siis, kui mul oli hoiul korraga üle 10 hüljatud pisilooma, kes olid nagu prügi välja visatud.

Tahaksin inimestele südamele panna, et kui banaalne ja mitu korda räägitud see ka ei oleks, siis me tõesti võtame vastutuse looma endale võttes. Looma võtmine on väga tõsine ja suur otsus, mis peab olema läbi mõeldud ja pereliikmetega arutatud, kooskõlastatud. Kuna oman ka kogemust varjupaiga töös, siis tean, kui tihti loomad jäävad kodutuks just sellepärast, et loomi võeti väga kergekäeliselt, kingiti jms. Ei tahaks kellelgi soovida seda nuttu kuulata ja neid silmi näha, kui koer/kass saab aru, et teda enam koju tagasi ei viida…. Loomadel on hing, puhas hing, olen selles kindel. Nad ei reeda meid kunagi. Õppigem nendelt.

Olen loomakaitsja sellepärast, et armastan loomi kogu südamest ja soovin neid aidata. Ise nad ennast aidata ei saa. Olen ehk veidi naiivne, aga minu unistus on elada kunagi Eestis, kus pole kassikolooniaid, kus ilusad ja mugavad varjupaigad on ainult nende loomade jaoks, kes on  juhuslikult ära eksinud, kus kõik inimesed peavad loomadest lugu, kus põllumajandusloomade elutingimused on superhead, kus ei ole kutsika-ja karusnahavabrikuid. Usun, et kõik see on võimalik ja me tasapisi liigumegi sinna poole.  Üritan anda endast parima, et see unistus kunagi saaks reaalsuseks.