Rubriigis “Inimene ja Loodus” tutvustame toredaid eesti inimesi ja nende kokkupuudet looduse ja loomadega. Artikkel ilmub iga kuu.
Kanad linna! Ehk inspireeriv lugu sellest, kuidas linnas kanu pidada!
Eesti Loomakaitse Seltsi kuuluv Evelyn Landing, kes elab Pärnumaal, Paikuse alevikus, peab enda hoovis kanu. Meie kommunikatsioonijuht Eliisa Metsoja tegi Evelyniga sel teemal intervjuu.
Mina kuulun ka nende õnnelike inimeste hulka, kes saavad maal vanaema ja vanaisa juures käia ning maaelu rõõme nautida. Eks tuleb ju tuttav ette, et kui jälle aeg linna poole vurama hakata, siis on auto head ja paremat kraami täis laetud. Ja muidugi on seal ka munad, rõõmsate kanade munad. Kas mõte pidada linnas või linna lähedal kanu tundub teile utoopiline? Sugugi mitte! Inimesed on väga leidlikud. Muidugi eeldab see oma hoovi olemasolu, aga soovi ja tahtmise korral oleksid mahemunad omast käest võtta.
Evelyni pere võttis vastu otsuse, et mune nad enam poest ei osta ning hakkavad selle asemel ise kanu pidama, et oleks munad omast käest võtta. Nii siis ehitasid nad kevadel oma tagahoovi kanadele aia ja kanamaja ning võtsid omale 4 kana, kellest piisab neljaliikmelise pere muna vajaduste rahuldamiseks. Nad võtsid nö „teise ringi“ kanad, kes on juba munenud aasta aega mune ühes väiksemas kanafarmis. Evelyn ütleb, et ta täpselt ei tea, mis elu nad seal elasid, ilmselt kitsastes tingimuses, nagu kanafarmides ikka, kuid kindlasti olid nad sula vaesemad kui praegu.
Tasapisi hakkasid nad kanu harjutama kodusöögiga ehk selle toiduga mis kodus üle jääb. Farmis said linnud ilmselt jõusööta ja seega poleks olnud mõistlik kohe ainult kodutoitu neile anda. Kanakesed harjusid üsna kiirelt maisema toidukraamiga. Aina õnnelikumaks muutusid! Muruplatsi nokkisid kanakesed juba esimeste päevadega rõõmsasti paljaks, kuid Evelyn ütles, et neil polnud sellest lugu, sest nad olid sellega arvestanud. Alati peale muru niitmist viskasid nad osa niidetud murust kanadele aeda. Lisaks ilmutasid uued pereliikmed huvi tigude vastu ning neid hakati aiast neile noppima.
Kanad hakkasid hästi munema ning tore on neid mune süüa kui tead, et need on tervislikumad kui puurikanade munad, sest tead mida kanadele süüa annad ja millistes heades tingimustes nad kasvavad, tõdes Evelyn. Kanad on praktiliselt kogu aeg õues, vajadusel saavad minna oma majakesse. Ilmselt on loomakesed veel oktoobri lõpuni pere juures ja siis ootab neid ees Eveliny õe hubane laut.
Evelyn soovib julgustada ka kõiki teisi inimesi kanu võtma, kellel on oma aed olemas. Kanu ei pea pidama ainult maal, vaid ka linnas oma hoovis on see täiesti teostatav asi. Isegi Viimsis on näha juba mitmetes hoovides rõõmsaid kanakesi ringi siblimas.
Kindlasti tekib paljudel teil küsimusi, et kuidas siis ikkagi see täpsemalt käib. Küsisin Evelynilt mõned küsimused, mida peaksid teadma inimesed, kes soovivad hakata ise kanu pidama munade eesmärgil ning millised oleks Evelyni nõuanded ja soovitused neile.
Kuidas sa igapäevaselt kanade eest hoolitsed? Kui palju see aega võtab?
„Ajaliselt ei võta see palju aega: hommikuti enne tööd lasen kanad majakesest või kuudist (kuidas kellelegi meeldib öeda) välja, et neile süüa anda. Päeval kanad reguleerivad ise oma käimisi kuudi ja õue vahelt. Pigem kasutavad nad kuuti päeval vaid munemiseks, üldiselt meeldib neile lesida aias ja toksida seal ringi, otsides meeldivaid vahepalu. Kui pererahvas koju jõuab, siis korjatakse munad ära. Keskmiselt võtab kogu hooldus aega kuskilt 20-30 minutit päevas, sealjuures siis hommikune ja õhtune toitmine, kanade kuudist sisse ja välja laskmine, vastavalt vajadusele allapanu vahetamine. Selline tegevus pole kontimurdev ja pigem on hoopis vaheldusrikas ja naudingut pakkuv ajaveetmine, mis maandab ka stressi. Iga töölkäiv inimene saaks sellega hakkama!“
Mida söövad vabapidamises elavad kanad?
„Kui on käsil muruniitmise aeg, siis niidetud muru jagatakse ka kanadele. Sealt sorteerivad kanakesed endale meelepäraseid osakesi, mida süüa. Kanadele pakutakse kõike, mis majapidamises alles jääb. Vaid konte ei oska nad närida, mida tegelikult ka koertel ei soovitata süüa. Kanad saavad aegajalt ka tahkemat terakraami vitamiinidega, kuid üldiselt rahuldavad nad oma vitamiinivajaduse pererahva toidujääkidega (söögijäätmed, kartulikoored jms) ja lisaks niidetud muruga. Kanadele maitsevad ka aiast korjatud teod ning enda munetud munade koored, mis eelnevalt kuivatatakse ja kätevahel purustatakse.“
Kui suure aiaga peaks inimene arvestama, kui ta soovib kanu pidama hakata?
„Kanad ei vaja väga palju tähelepanu, aga nad vajavad piisavalt suurt ja mugavat aeda, kus ringi tuhnida, siblida, kaevata, lesida, kõndida, joosta, nokkida ning ka kanamaja kuhu varjuda vihma, tuule ja külma eest ning loomulikult kuhu ka munema minna. Meie enda hoov on kuskil 1500 ruutmeetrit, see on juba päris suur maalapike ning kanaaed sellest on umbes 30 ruutmeetrit. Kanu saab pidada vabalt ka pisikeses linna 500 ruutmeetrises aias. Alati leiab sopikese, kuhu sobitada mõned mõnusad sulepallid, kes rõõmuga söövad ära pererahva aiast nokitud teod ja kahjurid ning sorteerivad rohimis- ja niitmisjääke, samuti söövad pererahva toidujääke. Kel jääke vähem, saab kanadele juurde hankida teramaterjali või kanasööta. Mida mitmekesisisem toit on pererahval, seda mitmekesisem ka kanadel ja seda tervislikumad on munad.“
Mis kuust mis kuuni on võimalik Eestis kanu õues pidada ning kui kaua Sina seda teed?
„Kanad saabusid meile aprillis ning kanu saab õues pidada üldiselt talvläbi, kui neil on koht kuhu pakase eest varjuda. Kõige õrnem osa ongi kanadel hari ning lott, need võib pakane ära võtta, kui linnul pole kohta varjumiseks! Meie kavatseme kanu pidada õues seni, kuni saabuvad püsivad külmad, ehk siis kui temperatuur läheb püsivalt -5 kraadi peale. Seejärel lähevad nad „talvekorterisse“ ehk minu õe maale lauta teiste kanade juurde. Seda, et mis kuust mis kuuni saab pidada õues kanu, ei saa päris täpselt öelda, sest kõik sõltub ilmadest ja ka varjualusest. Kui kanadel on soojustatud varjualune ja pidev värske kohev allapanu, siis ei pea neid mujale saatma. Muidugi tuleb jälgida, et pakane nende lotte ja harju ei kahjustaks.“
Mis siis saab, kui ei ole tuttavat talunikku, kes nad talveks enda juurde võtab?
„No tegelikult on nii, et enne kui endale ikkagi kanad võtta, siis peab olema valmis mõeldud plaan – kuhu saad kanad viia talvituma või kas suudad ise neile piisavalt sooja pakkuda. Kui aga ei ole tuttavat talunikku, kelle juurde kanad viia, kuid ikkagi on soov endale kanakesed võtta, siis on võimalus leida ka mõni võõras lähedal asuv talunik, kellega saada kokkuleppele. Usun, et paljudel pole selle vastu midagi. Saab teha ka nii, et kui viid kanad kellegi teise taluniku juurdse, siis sinna nad ka jäävad edaspidiseks ning ise saad kevadel uued jälle võtta. Soovitatavalt taaskasutuskanad, ehk kes on juba ühe aasta munenud kuskil farmis. Neile on hea pakkuda vaheldusrikast elu.“
„Kui siiski on soov kevadel uuesti samade kanadega jätkata, tasub mõne talunikuga saada kokkuleppele, et maksate näiteks üüri selle eest või siis viite ise sööta kanadele (kindlasti tasub siis ka oma kanad ära märgistada). Lahendusi leidub palju, tuleb leida sobivaim kõikidele osapooltele.“
Kui inimene siiski soovib kanad talveks enda juurde jätta, siis mida ta peaks tegema ning millised on üldse linnas elavate inimeste võimalused selleks?
„Tuleks ehitada piisavalt hästi soojustatud kanamaja ning kui läheb väga külmaks, siis saab kanamajja paigutada soojust kiirgava lambi. Meil paraku ei ole piisavalt soe kanamaja ning kui läheb liiga külmaks või näeme, et kanad pole rahul, siis viime nad minu õe lauta. Tegelikult on meil plaan viia järgmisel aastal läbi katsetus – pidada kanu aastaringselt. Ehitaksime soojustatud kanamaja ning katsetaksime esialgu, kuidas tuleks see välja ilma lisasoojenduseta (lambita). Kuidas see projekt meil läheb, saan öelda alles natuke rohkem kui aasta pärast.“
„Olen kuulnud ka lugusid, kuidas talunikul ongi kanad vabapidamises, kus neil pole lauta, vaid kanad ongi aastaringselt lahtiselt. Käivad varjul heinaküünis, vaatavad kus ise varju leiavad ning elavad täiesti kenasti. Pole külm võtnud nende harju ega lotte. Ainuke asi on see, et siis talvel kanad ei mune eriti, kuna peavad hoidma energiat sooja saamiseks. Aga nagu sellest loost võib järeldada, siis kanad harjuvad edukalt välitingimustega ka aastaringselt. Ja ilmselt on nad ka tervemad kui laudas ja farmides elavad kanad, sitkema ja tugevama immuunsusega.“
„Kui asjad enda jaoks läbi mõelda, siis on nelja kana pidamine igas aias, kuhu saab ehitada vähemalt 30 ruutmeetrise aediku, väga lihtne. Kanade kasvatamise plussid kaaluvad tugevalt üles miinused. Kanadega saab edukalt isegi muru niita. See tähendab seda, et kellel väiksem aed, saab ehitada ratastega „kanatraktori“ või lihtsalt ehitada võrgualuse, mida edasi tõsta aegajalt. Kanad on seal aedikus ja nokivad ning puhastavad muru. See on muidugi neile, kellel on rohkem aega ja viitsimist või kes soovivad lastele suveks tegevust leida, niites ja väetades muru kanade abil. Muidugi peab olema ka põhiaedik ja kuut, kanatraktor oleks lisaatraktsioon.“
Kas teie kanad on lärmakad? Kas nad ei sega kodurahu reeglit?
„Meie kanad ei ole lärmakad. Nad kudrutavad küll ja räägivad palju kanade keeles, kuid see ei sega ju rohkem kui külas haukuvad koerad. Tegelikult need haukuvad ja õpetamata koerad häirivad inimesi rohkem, kuid ometi inimesed peavad neid oma aedades. Meil on ka aias kolm koera, kellel samuti pole kanade vastu midagi.“
„Jah, tõsi ta on, mõnipäev kui kanakesed on ärritatud, siis nad hakkavad kaagutama või vahel ka munemisel nad kaagutavad, aga seda ei juhtu tihti. Võib olla korra päevas, vahel sedagi mitte. Seda võib ju võrrelda postiljoni peale haukuva koerakesega. Linnas on üldse väga palju muud müra ja kära. Kukkesid ei soovita ma võtta. Kukkede kiremine võib tõesti häirida tihedalt asustatud linnaruumis teisi inimesi.“
„Mida rohkem inimesi hakkaks oma hoovis kanu pidama, kes toovad neile palju rõõmu ja kasu, siis seda vähem hakkab leiduma neid inimesi, kellele see vastumeelt on. Asju saab juurutada ning need asjad, mis varem tundusid utoopilised, muutuvad normaalseteks – nii on see olnud läbi ajaloo. Juurte juurde tagasi pöördumine ja omale ise munade kasvatamine on enam kui normaalne. See ei ole taandareng, vaid just areng parema tuleviku poole ning vastuhakk masstootmistele.“
Evelyni loost võiksid paljud inimesed eeskuju võtta, kel on olemas oma hoov ning kes armastavad ka mune süüa. Nii tead, et sinu munad tulevad kanadelt, kes kasvavad õnnelikult ja heades tingimustes. Kindlasti oleksid ka sinu naabrid väga õnnelikud mahemunade üle! Nagu ütles ka Evelyn, kanade pidamiseks ei ole vaja meeletut suurt maad või erilisi tingimusi ning nende eest hoolitsemine võtab palju vähem aega kui me õhtuti teleka ees veedame ja selline eluviis meeldib väga ka pere pisematele. Tore, kui keegi sai sellest loost innustust ja asub selle nimel tegutsema. Ehk siis nagu ütleb Eesti vanasõnagi: „Parem pool muna, kui tühi koor!“
