Eelmise aasta lõpus esilinastus 15minutiline animatsioon „Teofrastus“, mille režissöör on suur loomasõber Sergei Kibus. Kassist jutustava „Teofrastuse“ sõnum on Kibuse sõnul lihtne: iga elusolend väärib kaastunnet, vajab kodu ja vabadust. Režissöör leiab, et Eestis on palju inimesi, kes tõsiselt hoolivad, kes teevad kõike, et loomadega oleks õigesti käitutud, aga kahjuks on endiselt ka palju ükskõiksust.
Film „Teofrastus“ on tehtud samanimelise raamatu ainetel. „Kui lõpuks kolm aastat tagasi leidsime abikaasaga endale päris oma kodu, siis pakkisime reisikastid lahti ja esimese asjana võtsingi selle raamatu ja lugesin läbi. Selle üks põhiteema oli just kodu otsingud ja see mind tol ajal kõige rohkem kõnetas. Looduse ja loomariigi armastajana olin loomulikult ka peategelasest ja ta seiklustest vaimustuses,“ selgitas Kibus. Järgmiseks loomulikuks sammuks pidas ta sellest filmi teha – see teekond võttis aega kolm aastat.
Plastiliini animatsiooni tehnika valis Sergei Kibus teadlikult, just see aitas kassi näidata väga realistlikult, nii lähedalt kui võimalik. Ta selgitas, et kui ta oleks teinud mängufilmi, siis see oleks tähendanud loomade dresseerimist ja tööle sundimist ning see oleks täielikus vastuolus tema maailmavaatega ja filmi sõnumiga. Joonisfilmi välistas ta seetõttu, et joonistatud kasse on maailm juba täis, ning nukufilm ei sobinud, sest nukud pole nii plastilised. Küll aga erineb filmis oleva kassi kasukavärv raamatus oleva kassi omast. „Me tegime palju animatsiooniteste ja erinevaid kass-peategelase prototüüpe,“ sõnas mees. Kui Astrid Reinla raamatus oli Teofrastus hall triibik, siis animafilmi kass on oranž – nimelt kippus hall triibik liigutamise ja mudimise tõttu ühtlaselt pruunikashalliks muutuma. „Oranž hakkas mulle kõige rohkem meeldima, kuna seda värvi märkab igas stseenis, igas kaadris ja iga taustaga.“
Loodus ja universum töötavad väga müstilisel viisil
Filmimise ajal juhtus ka midagi kummalist ja mõtlemapanevat. Kibuse kodutänaval elab üks suur oranži värvi kass, kes kuulub naabritele, aga käib vabalt ringi ja näitab end, kui soovib. Režissöör selgitas, et filmimise käigus muutusid tema ilmumised talle kindlaks märgiks, et kõik laheneb. Iga kord, kui ta temaga õues kohtus, järgnes mõni hea uudis filmi kohta. „Saime toetust, olime kuhugi valitud, saime keerulise võttepäevaga hakkama. Iga kord, kui need head sündmused juhtusid, olin ma nendeks valmis, sest iga kord päev enne oli mind tervitamas käinud kohalik oranž kass. Loodus ja universum töötavad väga müstilisel viisil,“ leidis Kibus.
Sergei Kibusel on ka endal kaks kassi, kes mõlemad on tulnud kodu otsivate kassipoegade pesakondadest. Vanem kass on kaheksa-aastane halli-valgekirju Musi, kes on päris Muhust. Kibus, kes on kassi päritoluga kursis, leiab, et oma isalt on Musi pärinud üsna tujuka ja jõulise iseloomu ja üliterava intellekti. Teine kass on kaheaastane musta-valgekirju Miri. „Kassipojad koos emaga leidis minu kolleeg Esna mõisa kabelist. Terve pesakond jagati kolleegide-sõprade seas laiali. Kõige väiksem ja äbarikum neist kassipojakestest leidis tee meie perekonda ja südamesse,“ selgitas ta.
Kahe kassi kohtumine ei läinud aga libedalt. „Vanema kassi tutvustamine uue kassipojaga võttis aega ja harjutamist. Olime mitu nädalat sunnitud elama-magama erinevates tubades ja kinniste ustega – mina ühe kassiga, abikaasa teisega, et vältida kaklusi ja solvumisi. Aeg aga aitas kaasa ja vanem kass Musi võttis väikse Miri vastu oma kasutütrena. See pehmendas ka vanema kiisu metsikut iseloomu ja nüüd elame koos kahe kallistava karvakeraga.“ Vanem kass Musi on andnud Teofrastusele ka oma hääle. Nimelt käis Kibus tal paar nädalat mikrofoniga sabas. „Nooremal kassil on kõige valjem nurrumootor, mida olen kuulnud, nii et kui Teofrastus filmis nurru lööb, siis see on minu noorem kass Miri,“ paljastas ta. Ainsad arhiivist hangitud kassihääled on salvestus kassipulma kaklusest – Kibus ei oleks saanud oma kassidelt selliseid hädas olevaid hääli paluda.
Iga väike samm loeb
See, et Kibuse süda kuulub loomadele, näitab ka see, et ta aitab tänavakasse. „Olen aidanud kassipoegadele kodusid otsida ja ka hädas olevaid täiskasvanud kasse proovin alati aidata, mööda minna on mulle võimatu,“ selgitas ta. Ta sõnas, et leiab aja ja võimaluse ka kiire elutempo kõrvalt, nimelt saab alati kasvõi mõne summa annetada. „Õnneks meil on palju kanaleid ja organisatsioone, mille ja kelle kaudu on see väga lihtne. Iga väike samm loeb – kõik see võib leevendada mõne olendi kannatusi.“
Režissöör leiab, et loomade heaolu Eestis vajab veel palju tööd – on palju inimesi, kes tõeliselt hoolivad, kes teevad kõike, et loomadega oleks õigesti käitutud, aga kahjuks on ikka veel ka palju ükskõiksust, hoolimatust ja põikpäisust. „Näiteks karusloomafarmid on endiselt väga valus teema. Ja see, mis puudutab tervet maailma, mitte ainult Eestit, on loomulikult toitumine ja sellega kaasnev lihatööstus. Kapitalistlikus süsteemis toodetakse kõike massiliselt, inimesed ei oska enam piire tunda. Ja mulle on väga võõras see idee, et mingi loom peaks terve elu elama väikeses puuris, teistega kõrvuti, vangistuses ja hirmunult puhtalt selleks, et keegi saaks lõunat süüa,“ tundis Kibus muret. Mees ise on taimetoitlane, samuti väldib ta riietuses nahast tooteid. „Tean aga, et selliste teemadega peab olema väga ettevaatlik ja kannatlik – ma ei saa teisi sundida, ma ei saa teistele oma mõtteid vägisi pähe panna. Ja teiste süüdistamine viib ka ainult konfliktideni. Seega, ma leidsin oma viisi – ma üritan inimesi pehmelt ja vaikselt inspireerida. Iseenda eeskujuga ja oma filmidega.“
On lootust, et läheb veel paremaks
Kibuse meelest on hea, et meil on väga palju organisatsioone, mis loomade heaolu nimel tegutsevad. Samuti leiab ta, et noored on väga hoolivad, väga avatud uutele mõtteviisidele. Ta selgitas, et oma filmis näitas ta kaheksakümnendate lõppu – tänapäevaks on kõik juba väga palju muutunud. See annab tema meelest lootust, et edasi läheb veel paremaks. „Mõned traditsioonid ja mõne pärandi peab alles hoidma, teisi tasub aga adapteerida uue ajastu vajaduste järgi. Ja kui näete looma hädas, siis ärge jalutage mööda, teil on šanss kedagi aidata,“ pani Kibus südamele.
Ta leiab, et ilma looduseta ta elada ei saa. „Ma armastan Eesti loodust. Metsad ja rabad on väga mõnusad kohad, kus ennast laadida. Aga sama hästi saan nautida loodust igas maailma paigas, kuhu satun. Mulle meeldib iga kliima, iga loodusnähtus. Saan nautida päikest sama palju kui vihma või lund.“ Enese laadimiseks mees paljut ei vaja. Tema sõnul piisab mõnikord sellest, kui puudutada paljajalu maapinda kasvõi oma kodu hoovis. „Väga lahe, kui jõuad vahel mereranda ja katsud kasvõi korraks jalgadega vett. Aga piisab ka väiksematest asjadest. Vahel vaatan lihtsalt taeva poole või teen oma kassidele pai – ongi kontakt loodusega võetud ja maandus toimunud,“ selgitas Kibus. Loodus on tema silmis kõikjal ja me oleme selle suure süsteemi üks lüli.