27.01.2014
Möödunud aasta 21. novembril esitasid kuus loomadega tegelevat organisatsiooni Tallinna Hoiupaigas toimuva kasside massilise hukkamise ning võimaliku seaduste mittetäitmise kohta pöördumise Veterinaar- ja Toiduametile, Tallinna Keskkonnaametile, Tallinna Linnavalitsusele ning Harju Maavalitsusele. Pöördumise peamiseks sisuks oli asjaolu, et liiga suur arv kasse haigestub Tallinna Loomade Hoiupaigas viibimise ajal ja varjupaigas hukatakse ebanormaalselt palju kasse enne 14 päeva möödumist. Ka hoitakse vabaühendustele teadaolevalt Loomade Hoiupaigas suurt hulka loomi haiguseid tekitavates tingimustes ilma vajalikku veterinaarabi andmata. Ehk lühidalt: kõige rohkem tekitab muret kasside kergekäeline hukkamine.
Organisatsioonid on juba aastaid teinud katseid lahendada olukorda kassidele soodsamas suunas. Peale avalikku pöördumist on kohtutud nii Hoiupaiga esindajaga, Veterinaar- ja Toiduametiga, Tallinna Keskkonnaametiga kui ka Põllumajandusministeeriumiga. Olime rahul, et osapooled kuulati ära, ja et ametkonnad hakkasid otsima olukorra parandamiseks lahendusi. Paraku pole teekond olnud nii sile ja takistusteta nagu see võib pealtnäha tunduda. Probleemi juured peituvad sügaval süsteemselt toidetud nõiaringis.
14. jaanuaril kohtusid Veterinaar- ja Toiduameti, Tallinna Keskkonnaameti ja Tallinna Hoiupaiga esindajad. Avaliku pöördumise teinud organisatsioone kohtumisele aga ei kutsutud. Vabaühendused kuulsid toimunud kohtumisest hoopistükis Hoiupaiga Facebooki lehekülje vahendusel, kus Hoiupaiga juhataja edastas pressiteate, mille kohaselt olevat kohtumisel kokku lepitud, et kõik kassid, kellel on seadusega ettenähtud 14 päeva hoiupaigas viibimist läbi saanud, antakse üle loomadega tegelevatele organisatsioonidele, olgu vabaühendused selleks siis valmis või mitte. “20 kassi nädalas – tulge järgi, anname tasuta!“
Peale ametlikku päringut 14. jaanuaril toimunud kohtumise kohta saime teada, et “VTA juuresolekul leppisid Tallinna Keskkonnaamet ja MTÜ Tallinna Hoiupaik kokku, et kui Hoiupaigas viibiva lemmiku omanikku kahe nädala vältel ei õnnestu tuvastada, loovutatakse loomad kõigile soovijatele (k.a. eraisikud) ja seda ka siis, kui loom vajab ravi.” Vahetult enne seda aga jagasid Harjumaa veterinaarkeskuse juhataja ja Hoiupaiga juhataja avalikkuses vasturääkivat informatsiooni: kui Harjumaa veterinaarkeskus on meedias kinnitanud, et üle tohib anda eelkõige terveid loomi, siis Hoiupaiga juhataja sõnul väljastatakse haigeid kasse ja neidki ainult organisatsioonide juhatusele. Vastuoluline oli ka Hoiupaiga poolt saadetud pressiteade, mis polnud kohtumisel osalenud osapooltega kooskõlastatud.
Ühest küljest on näha, et Tallinna Loomade Hoiupaik on peale mitmeaastast vabaühenduste poolset selgitustööd lõpuks jõudnud selleni, et omamoodi valmisolek koostööks on justkui näiliselt olemas. Meie hinnangul on aga koostöö ühise eesmärgi nimel siiski kõikide osapoolte vahel sõlmitud kokkulepe, kus pooltele on selged ja teada koostöö tingimused ning koos tegutsemine on mõistev, arvestatakse osapoolte huve ja võimalusi. Antud juhul on koostööpakkumine võtnud üsnagi ebaeetilise mõõtme: „kui järgi ei tule, hukkame loomad“. Kuid saab ju ometi ka teisiti. Näiteks Varjupaikade MTÜ on loonud enda kõrvale lausa eraldi allüksuse – Pesaleidja – kes aitab kodu leida loomadele, keda munitsipaalvarjupaik enda juures enam põhjusel või teisel hoida ei saa. Eesti Loomakaitse Selts tegi hiljuti viljakat koostööd Tartu varjupaigaga, kellega koostöös päästsime ühtekokku 18 kassi elu. Kõnealuse juhtumi puhul oli algusest peale tegevused üheskoos läbi mõeldud. Samuti teeb ELS koostööd Tallinna kassidega tegelevate MTÜ-dega, et jõudumõõda lahendada kassikolooniate probleeme. ELS panustab tugevalt kodutute loomade steriliseerimisse-kastreerimisse, vaktsineerimisse ja kiibistamisse. Selline on vastastikune koostöö, milleks oleme valmis kõikide varjupaikadega.
Munitsipaalvarjupaigalt ei ole reaalne oodata seda, et kasse üldse ei hukataks peale 14 päeva möödumist. See on kurb ja külm reaalsus. Kodutuid loomi on paraku sadu ja sadu, ja selle arvu taga on hooletud loomaomanikud. Kuid Tallinna Loomade Hoiupaigal on lisaks Tallinnale koostöölepingud veel 31 lähivallaga, mistõttu tema hoole alla jõudvate loomade arv on selgelt liiga suur. Kui kohalike omavalitsuste eesmärk on eelkõige linnatänavad hulkuvatest loomadest puhtaks saada, siis ei räägi me mitte humaansest ja meie kultuuriruumi sobivast meetodist, vaid kiirest lahendusest. Ja siin peitubki nõiaring, mida järjepidevalt toidetakse: loomad võimalikult kiiresti hukata ja uued õnnetud asemele võtta. Lahenduseks oleme ammu välja pakkunud, et kohalikud omavalitsused, kes sellise olukorra tekke eest on kaasvastutavad, hakkaksid esmajärjekorras efektiivsemalt tegelema kohalikul tasandil ennetus- ja teavitustööga loomapidajate seas, mille tulemusel väheneks hüljatud loomade arv. Samuti oleme ühe lahendusena välja pakkunud lemmikloomade kiibistamise kohustuslikuks muutmist.
Ka ei ole me siiani saanud vastust avalikus ühispöördumises esitatud murekohtadele. Loomadega tegelevatele organisatsioonidele on saabunud tänaseks juba rohkelt teateid sellest, et suur hulk kasse hukatakse varem kui 14 päeva möödudes, et loomad haigestuvad Hoiupaigas viibimise ajal, loomi hoitakse stressirohketes ning haiguseid tekitavates tingimustes ilma vajalikku arstiabi andmata, jne. Tallinna Keskkonnaameti andmetel hukati 2012. aastal ainuüksi Tallinnast püütud kassidest enne seadusega ette nähtud kohustuslikku 14 päeva 449 kassi. Alla kuue kuu vanuseid kassipoegi püüti Tallinnast 2012. aastal 862, kellest hukati 500.
Veterinaar- ja Toiduameti kinnitusel Tallinna Loomade Hoiupaigas loomakaitseseadust ei rikuta. On küll nenditud, et olukord pole täiesti probleemivaba, kuid laias laastus on kõik korras. Kahjuks ei ole aga tänaseni üle vaadatud meie poolt edastatud juhtumeid, mis tähendab, et tagantjärgi uurimist ei ole teostatud. Kontrollitud ei ole ka enne kahte nädalat hukatavate loomade eutanaasiaakte. Me mõistame, et töökäsi on vähe, ja et loomadega seotud probleemid on Eesti ühiskonnas endiselt marginaalse tähtsusega, kuid usume, et inimese vastutusel olevad loomad on siiski enamat väärt.
Me ei oota imesid, vaid soovime, et Eesti Vabariigi Loomakaitseseadus oleks täitmiseks kõigile, ja et mõiste “koostöö” ei tähendaks kogu vastutuse lükkamist vabatahtlikele ühendustele, kes julgesid loomade heaolu nimel aastaid kestnud muredele tähelepanu pöörata.
Tania Selart