Ameerika Ühendriikides on november pühendatud eakatele loomadele kodu leidmisele. Kuna ka Eestis jäävad vanemas eas loomad kahjuks varjupaikades sageli tähelepanuta, räägime kõigest toredast, mis eaka looma koju toomisega kaasneb. Mis sest, et loomapoeg tundub armsam kui juba vanem loom, väärib väike vanur armastust ja hoolitsevat kodu, täpselt nagu noorem liigikaaslane.
Enamik vanemas eas loomadest, kes varjupaika jõuavad, on suurema osa elust veetnud koduses keskkonnas. Paljudele eakatele loomadele on varjupaika jõudmine suur šokk, kuna kadunud on kindlustunne, tuttavad lõhnad-pesad ja paikäed. Arvatakse, et ega vana loom enam uue koduga harju, ent pigem on tõde vastupidine. Eakas loom on tänulik, et saab end uuesti turvaliselt tunda, leida rutiini ning inimese, kes paisid ja pehmet pesa pakub.
Südamerahu annab vanema looma puhul teadmine, et infot tema iseloomu, eelistuste ja vajaduste kohta on rohkem. Loomapoja iseloom ei ole veel välja kujunenud ning nii ei või teada, kui hästi ta pereliikmete ja juba ees ootavate loomadega klapib. Võib-olla loodetakse sülekoera või -kassi, aga loom on hoopis väike hävituslennuk, mis räsib ära kõik taimed ja mööbli. Vanem loom teab, mida tohib ja ei tohi. Samuti oskab varjupaik sageli rääkida, kas loom eelistab olla pere ainus sõber või saab läbi ka teistega; kas ta on pigem energiline või rahulik; ning kas ta kasukas vajab regulaarset hoolt.
Koerte kohta öeldakse ikka, et ega vanale koerale enam uusi trikke õpeta. Tegelikult on vanem koer vahel isegi parem õppija kui kutsikas, kuna suudab kauem keskenduda. Näiteks annab õige koolitaja juhendamisel vanemas eas rihma sikutava koera kenasti jalutama õpetada. Üldiselt võib ka julgelt eeldada, et vanale koerale ei peagi sageli n-ö uusi trikke õpetama, sest ta teab, et asju ei närita ega kratsita ning häda tehakse õue.
Kuna suuresti kehtib sama ka eaka kassi kohta, võib üldistavalt öelda, et vanemal loomal ei pea nii palju silma peal hoidma kui loomalapsel. Vanema looma jaoks pole mingi probleem päeval, kuni pererahvas asju ajab või tööd teeb, niisama tukkuda. Loomulikult vajab iga loom hoolt ja tähelepanu, ent on üsnagi tõenäoline, et kusagil varjupaigas ootab eakas loom, kelle iseloom klapib täpselt tulevase kodu harjumustega.
Kindlasti takistab paljudel eaka looma kasuks otsustamast ka hirm, et loom jääb haigeks või lahkub peagi teisele poole vikerkaart. Ometi ei mõelda, et ka loomalapsel võib avalduda mõni krooniline haigus või et heades tingimustes peetud eakal loomal võib olla ees veel pikki aastaid, mida armastava perega jagada. Pole sugugi ennekuulmatu, et koer elab 15 ning kass 20aastaseks.
Olgu november või ükskõik, mis muu kuu aastast, tasub uue sõbra otsingul vaadata silma ka varjupaiga vanematele asukatele, küsida nende iseloomu kohta ja, kui tunne on õige, pakkuda mõnele eakale loomale võimalus pensionipõli koduses keskkonnas mõnusalt mööda saata. Tänulikkus ja armastus, mis eakas loom vastutasuks pakub, on piiritu.
