Silli Podpaskovale on alati sisalikud meeldinud – esimese sai ta 18aastaselt, kui sõbranna viis ta sünnipäeva puhul loomapoodi ja pakkus välja, et ostavad talle kamba peale looma. Nii tuligi koju habeagaam. Teine – seekord kaelussisalik Kriku – jõudis naiseni juhuslikult.
Nimelt, kui Silli oli olnud mõnda aega ilma loomata, märkas ta postitust, et keegi läheb reptiilide messile ja võtab tellimusi vastu. Kuigi naine valis välja superman-sisaliku, siis tooja seda messilt ei leidnud ja pakkus variandiks kaelussisalikku. „Guugeldasin pidamistingimusi, iseloomu ja videoid ja armusin ära,” selgitas Silli.
Kaelussisalik on kõrbesisalik, kes vajab rohkem kui 30kraadist temperatuuri: lambi all isegi 40 kraadi, kuid peab olema ka võimalus minna jahedamasse kohta. Kuigi tegu on väikse loomaga (koos sabaga u 25 cm), sobib talle pigem suurem puur – sisalik armastab kaevamist, hüppamist ja turnimist. Teiste omasugustega kaelussisalik siiski läbi ei saa, nimelt on tegu kannibalistlike kalduvustega sisalikuga, väiksemad süüakse ära. Erandkorras võivad üksteisega leppida vaid emased isendid.
Pirtsakas süllehüppaja
Veebiavarustest leiab infot, et tegu on sisalikuga, kes kipub kergesti hammustama. Silli sõnul ei ole nende sisalik rünnanud ega hammustanud: „Võib-olla on asi lihtsalt õiges kohtlemises. Näiteks ei tohi mitte kunagi panna kätt tema kohale. Looduses on põhivaenlased linnud ja see tekitab kohe sisalikus hirmu, kui miski hõljub tema pea kohal. Kätte võtmiseks paneme peopesa talle ette, ta katsub selle keelega ära ja siis tuleb ise peo peale. Vahel hüppab ta lausa otse terraariumist sülle.”
Hüppamisega seoses on Sillil ka üks põnev lugu juhtunud. „Üks meeldejäävaimaid juhtumeid on see, kui mul olid kilgid kilekotiga käes ja kui tegin terraariumi ukse lahti, siis hüppas sisalik terraariumist välja otse kilke haarama. Ju siis oli kõht nii tühi. Aga muidugi hüppas ta nõnda hoopis mulle sülle ja sai oma söögi ikka alles terraariumis kätte, kui olin ta tagasi pannud.”
Toidu osas on Silli sisalik pirtsakas ja tahab süüa vaid elussööta. „Olen proovinud pakkuda talle prussakaid, vaklu, zophobas’id, jahuusse ja nii edasi. Keeldub kategooriliselt. Eraldi taimset ta ei söö ja ka surnud putukas, liha teda ei huvita. Toit peab eest ära jooksma. Niisiis saab tema toiduks kahte eri liiki kilke ja suvel püüan talle õuest ka rohutirtse.”
Sisaliku usaldus tuleb võita
Kaelusisalikud Silli arvates täiesti algajale ei sobi, sest ta on väga kiire ja aktiivne loom – tema usaldus tuleb algul võita. „Ta jookseb kahel jalal kuni 26 km/h ja kui ta püüab voodi peal kahel jalal joosta, siis näeb see välja, nagu türannosauruse aegluubis jooksmine. Sest voodi on pehme ja seal ei saa tempot üles võtta,” naljatles naine.
Kaelussisalikuga on natuke rohkem tegelemist kui mõne teise liigiga, sest teda tuleb toita tavapärasest tihedamini – üle päeva. Kuna loomapoodides saavad putukad kiirelt otsa ja uusi ei pruugi mitu nädalat tulla, siis putukad peavad kodus olemas olema. Nii et sisalik sobib neile, kes putukaid ei karda ja kes tahavad iga päev loomaga suhelda.
Huvitav fakt on see, et sisalikku peab enne transportimist ja talveunne jäämist näljutama, et sooled oleksid täiesti tühjad, enne kui kehatemperatuur pikemaks ajaks langeb. Nimelt languse ajal seedetegevus selleks ajaks peatub.
Mured ja rõõmud
Silli sõnul on muretsemist palju, sest sisalik ei anna oma probleemidest kuidagi märku peale selle, et ta eisöö. „Vahel võib ta lihtsalt keelduda söömisest terve nädala, sest hakkab kohe nahka ajama. Aga seda saabki teada alles siis, kui nahk ketendama hakkab,” selgitas naine. Ka loomaarste, kes oskaks päriselt vastuseid anda, Eestis kuigi palju ei leidu.
Ka toitu on raske leida. Tihti on hetki, kus poodides ja kasvatajatel on kilgid pisikesed. Kilgid aga kasvavad üle kuu aja. „Äärmisel juhul saab tellida mõnes teises linnas elavatelt kasvatajatelt Cargobusiga bussijaama.”
„Rõõm on näiteks see, kui ta vaatab sulle otsa ja sa saad aru, mida ta soovib – kas süüa või jalutama tulla. Ja kui sa oled õige asja ära arvanud, siis tema rahulolev nägu,” sõnas naine. Samuti on sisalikul väga pehme nahk ja otsib ise vahel füüsilist kontakti. See hetk on Silli sõnul eriti armas, kuna sisalikel läheb enne usaldama hakkamist aega ja harjutamine võib väsitada. Ka karvavaba elamist, haisuvaba terraariumi ja võimalust nädalavahetuseks kodust ära minna peab naine sisaliku pidamise plussideks.
Kaelus-kirileeguani ehk kaelussisalikku Eestist osta ei saa, sest aretajaid ei ole. Looma saamiseks tuleb minna Hammi messile ja loota heale õnnele ta sealt leida. Enne looma võtmist peab muidugi tohutult uurimistööd tegema ja mõtlema esialgu pisiasjadena tunduvatele asjadele – näiteks, kas oled valmis iga päev kilkide kisa kuulama. Muu hulgas on vajalik soetada taimer, mis lambi sisse ja välja lülitaks, varjualused, õige aluspanu ja soovitavalt puidust terraarium, kus loomal tekib suurem turvatunne kui klaasist ruum. Sisaliku pidamine ei ole sama lihtne kui kassi pidamine.