Virge Võsujalg on Eesti Metsloomaühingu üks asutajatest. Nad – asutajaid oli kokku üksteist– leidsid, et ühing on vajalik, kuna enne polnud Eestis mitte ühtegi organisatsiooni, kes tegeleks ainult metsloomadega. Vajadus selleks oli tegelikkuses aga väga suur.
Virge on ühingu juhatuses ja ühtlasi ka Järvamaa piirkonnajuht. Naine leiab, et pole ülesannet, mida ta ei tee: „Kui on vaja leida uusi inimesi, siis tegelen sellega, kui vaja aga näiteks looma hilisõhtul vakladest puhastada, siis tegelen ka sellega.“
Metsloomaühingus on kõik vabatahtlikud ja Virge sõnul on iga inimene neile äärmiselt oluline ja vajalik alustades telefonistist, kes võtab kõne vastu ja edastab info listi, kuni transportijateni, kes loomale või linnule järele lähevad ja kliinikusse viivad, ja hoiukodudeni, kus loom saab taastuda ja arsti raviplaani järgi terveneda. „Nad kõik on imelised ja ühingu jaoks meeletult olulised ja ülim väärtus.“
Hirm lepatriinude vastu
Virge on olnud loomahull juba väikest saati ja oma esimesed linnulapsed kasvatas ta üles kümneaastaselt. Aga mis kõige naljakam, ma tegelen loomadega, nad on mu elu, aga ise kardan siin ilmas kõige rohkem neid nunnusid armsaid lepatriinusid, keda kõik käes hoiavad ja loevad seda salmi „Lepatriinu, lenda ära …“ selgitas ta. Virgel on ka endal loomi: Ameerika kokkerspanjel Sponts, kivikakk Sämi, koduküülik Jännu ja kalad kahes akvaariumis. Naine tegeleb ka fotograafiaga, vahel joonistab ja kogub – trolle!
Virge meelest on kahte sorti inimesi: need, kes hoolivad, ja need, kellele see kõik ei lähe üldse korda, kes ei näe enda ninaalusest kaugemale. „Muuta tuleks oi kui palju, inimene ei saa pidada ennast jumalaks.“ Naise meelest on kurb, et metsa võetakse meeletult palju maha, loomad kolivad linna elama, et püüda saada hakkama selles uues keskkonnas, aga kõik inimesed ei lepi selle olukorraga – nad hakkavad mürgitama või metsaasukaid kinni püüdma ja neid erinevatesse kohtadesse vabastama. Nad ei mõista, et see linn ongi nende kodu. „Samas on liigne agarus ka tassida endale koju loomalapsi, sest nad tunduvad jube abitud. Alati tuleks küsida nõu, teha pilt ja saada täpne info, kuidas edasi toimida.“
Ühing kui äärmiselt eriline hobi
Virge peab oma tegevust metsloomaühingus hobiks – äärmiselt eriliseks hobiks, nii et päris tööks jääb aega väheks. Samas tuleb selle käigus loomadega ette väga uskumatuid ja erilisi seiku. Näiteks jõudis ühinguni kakk, kes oli lennanud vastu seina ja kaotanud peapõrutuse käigus nägemise. „See, kuidas sa tajud järsku, et sind on märgatud ja su patsient näeb sind, see on imeline tunne, nagu ta oskaks sind tänada – seda kõike on väga raske seletada, kui sa ei ole seda ise kogenud,“ selgitas ta.
Ka metslooma kinni püüdmine on Virge sõnul tõsine nuputamine ja maadlemine: „Kui loom on vigastatud, siis see ei tähenda, et ta annaks end sulle kätte, seda imet juba ei juhtu. Neile on justkui sisse kodeeritud, et põgene! Selle käigus tuleb ette ootamatuid seiku ja samas hiljem ka palju naeru, kui meenutad, mis olukorras sa just olid.“
Naine leiab, et iga loom poeb hinge ja südamesse, olgu selleks siis orav või suur kakk, nad kõik väärivad uut võimalust. „Mida rohkem mõne tegelasega tegelema pead, mida kauem mõni patsient sinu käes hoolel on, seda rohkem ta hinge poeb. See tunne, kui on viimane päev ja tead, et homme loom vabastatakse, siis seda tunnet ei saa sõnadesse panna. Ühtaegu oled kurb ja ühtaegu nii õnnelik.“ Virge selgitas, et mõni tegelane on jäänud elama ta enda lähedale ja taaskohtumise rõõm on alati suur – nad annavad häälekult märku, et mäletavad teda.
Naise sõnul saame kõik looduses toimuvat muuta. Me toodame meeletult prügi ja kõige hullem on seda tassida metsa või loopida maha või veekogudesse. Kui märkame looma või lindu, kes on vigastatud või tundub, et ta vajab abi, siis tuleb võtta ühendust organisatsioonidega, kes tegelevad loomadega. Me ei pea metsi massiliselt maha võtma, me saaksime elada ka teisiti. „Me kõik saame aidata, hakka vabatahtlikuks ja päästa üks elu, siis näed ja tajud, kui palju sa tegelikult suudad teha ja kui palju suudad loodusele tagasi anda. See kõik on meie enda kätes.“