Möödunud nädalalõpul kogunes üle 120 loomakaitsja, veterinaari, ametniku ja loomasõbra seitsmendal rahvusvahelisel loomade heaolu konverentsil, mida korraldab Eesti Loomakaitse Selts, Tallinna Keskkonna- ja Kommunaalamet ja Eesti Loomaarstide Koda. Üheskoos arutati mitmete oluliste teemade üle, mis puudutasid uut seadust, loomade vajadusi, võimalusi loomade heaolu eest seista ning kuidas aidata loomi keerulistes olukordades.
“Loomade heaolu konverents on igal aastal ideaalne koht, kus on suurepärane võimalus kokku tuua loomade heaolu eest tegutsevate eri valdkondade ja vahest ka eri vaatenurkadega inimeste nagu varjupaikade töötajad, loomaarstid, vabatahtlikud loomapäästjad ja loomaomanikud, erinevad kogemused ja mõtted. Selle aasta loengute ja arutelude teemad olid äärmiselt sisukad ja mõtlemapanevad. Endale läks eriti hinge Vähiravifondi lugu Toivo Tänavsuu ettekande kaudu,” kommenteeris Eesti Loomaartide Koja asepresident Helen Valk.
Konverentsi osalejate ja esinejate mitmekesine seltskond aitas näha ja mõista erinevaid vaatenurki. “Mõistsime ühiselt, et loomakaitseseaduse uuendamine on vajalik selleks, et jõuaksime loomakaitses järele arenenumatele riikidele ning suudaksime tagada loomade heaolu kõigis etappides, kuhu loom võib sattuda. Lisaks on oluline vältida olukordi, kus heatahtliku, kuid teadmatu päästmise tagajärjel tekib juurde haigeid või käitumisprobleemidega loomi,” lisas Eesti Loomakaitse Seltsi juhatuse liige ja konverentsi korraldaja Geit Karurahu.
Erakondade esindajate paneel tõdes, et meie loomakaitseseadus on ajast maha jäänud ning muudatused on hädavajalikud. Toodi ka välja, et riik ei tohi loomade heaolu eest seismise vastutust lükata vaid mittetulundusühingute kaela. Samuti lisati, et uus seadus ei ole veel kaugeltki mitte täiuslik. Näiteks oleks vaja nimekirja loomadest, keda tohib lemmikloomana pidada ning looma ei tohiks käsitleda kui eset vaid kui elusolendit.
Ühe mõtlema paneva teemana nimetati ettekannet “Kriisiks valmisolek”, kus tõstatati küsimusi, mida teha loomadega looduskatastroofi või sõja korral. Tõdeti, et isegi kui loomapidaja on kriisiks valmistunud ja läbi mõelnud, kuidas oma loomadega hädaolukorras toime tulla, ei ole riik selle teemaga veel piisavalt süsteemselt tegelenud.
Kahe päeva jooksul jagati teadmisi ja arutleti, kuidas loomade heaolu eest seista. Alates sellest, kuidas jõuda oma sõnumitega õige sihtrühmani, kuidas leida tegevuseks vajalikud vahendid ning kuidas muuta head ideed päriselt toimivaks. Kõlama jäi, et loomade heaolu eest seismine ei tähenda ainult loomade päästmist keerulistest olukordadest, vaid ka nende olukordade ennetamist ning teadmiste ja vastutustundliku loomapidamiskultuuri edendamist.
Konverentsil räägiti ka sellest, mida loomade heaolu tegelikult tähendab ja millised on loomade tegelikud vajadused. Heaolu ei piirdu vaid piisava toidu, vee ja turvalise elukeskkonnaga, vaid oluline on arvestada ka looma liigispetsiifiliste vajadustega. Selleks on vaja teadmisi, oskuseid ja valmisolekut oma käitumist muuta.
Konverents näitas, et loomade heaolu edendamine on ühine vastutus, mis eeldab koostööd riigi, kohalike omavalitsuste, loomapidajate, veterinaaride, loomakaitseorganisatsioonide ja kogu ühiskonna vahel. Seadusemuudatused loovad selleks vajaliku raamistiku, kuid tegelikud muutused sünnivad igapäevastest valikutest ja sellest, kuidas me loomi kui ka üksteist kohtleme.