Carol Liaks on Eesti Loomakaitse Seltsis värske Tallinna piirkonnajuht. Seni tegeles ta pigem loomapidamistingimuste kontrollkäikudega ja loodab oma südames, et mingil hetkel on Eesti loomapidamiskultuur arenenud piisavalt kaugele, et kontrollkäikude järele vajadust enam ei olegi. Seda peab ta ka üheks oma eesmärgiks – harida inimesi loomapidamise teemadel, sest üsna tihti inimesed ei olegi igast pisiasjast teadlikud ning on juhendamise eest väga tänulikud.
Kuidas sa Eesti Loomakaitse Seltsi sattusid ja kaua oled ELSiga seotud olnud?
Eesti Loomakaitse Seltsiga liitusin 2018. aasta algul. Juba põhikoolis hakkasid mind loomapidamisega seotud teemad huvitama ning aina enam nägin, et tegelikult võiks olukord Eestis palju parem olla. Selle tõttu liitusin ka mõned aastad enne ELSiga liitumist Tallinna Loomade Varjupaiga vabatahtlike kogukonnaga, kuid sellest mulle ei piisanud ning selle tõttu liitusin ka Eesti Loomakaitse Seltsiga. Nii palju, kui mul aega ja võimalusi on olnud, olen alati kontrollkäikudest osa võtnud ning nüüd olen abiks ka teiste enda piirkonna vabatahtlike juhendamisel ja suunamisel.
Mis sulle ELSi juures meeldib? Miks oled seltsi püsima jäänud?
Eesti Loomakaitse Seltsis on õhkkond üpris vaba, mis teeb kogu töö palju lihtsamaks, ning kindlasti on mulle oluline ka organisatsiooni hea maine, mille tõttu ma olengi seltsi püsima jäänud.
Kirjelda mõnda põnevat seika ELSis.
Usun, et nagu minu on ka teiste vabatahtlike kõige põnevamaks seigaks esimene kontrollkäik. Oma esimest kontrollkäiku tegin ma kolm korda, seda selle tõttu, et ma ei leidnud õiget kohta üles. Ma tiirutasin väikse küla vahel mitukümmend kilomeetrit, jalutasin mööda põlde ja küsitlesin kohalikke, kuid lõppkokkuvõttes ma kontrollitavat veisekarja ei leidnud ning kontrollkäik jäigi teostamata, mis kindlasti ei rahuldanud mind, arvestades seda entusiasmi, mis mul enne kontrollkäiku oli.
Kas sul on mõni eesmärk, mida tahaksid seoses loomakaitsega saavutada? Miks oled loomakaitsja, vabatahtlik? Miks see on oluline?
Ma sooviksin üle kõige panna inimesi mõistma loomade hingeelu, suunata neid vajalike inimesteni ning parendada Eesti loomapidamiskultuuri. Kindlasti on mulle oluline ka keerulisemate juhtumitega tegelemine ehk siis mulle meeldivad loomadega seotud väljakutsed ning kuna siiani on mul kõik ettevõtmised õnnestunud, siis usun, et olen õigel teel. Loomakaitsjad on olulised, sest loomadel ei ole võimalust meiega kõneleda, nad saavad ainult näidata, kuidas nad end tunnevad, kuid kõik ei pruugi nende signaalidest aru saada.
Millised on sinu hobid? Ütle palun mõni põnev fakt enda kohta.
Ma olen adrenaliinisõltlane ning kuigi see on mul hetkel kõige muu seas tagaplaanile jäänud, siis loodan, et see suvi jõuan ka lennuväljale hüppeid sooritama. Kõige veidram on see, et kõrgus on üks mu suurimatest hirmudest, kuid samas tekitab enda ületamine minu arvates tohutult ülevoolavat tunnet.
Kas sul endal on lemmikloomi? Kui jah, siis kirjelda oma lemmikuga seoses mõnda põnevat seika.
2018. aasta detsembris võtsin vastu otsuse võtta endale koer. Mulle hakkas silma üks Tallinna Loomade Varjupaiga asukatest ning kuigi tegemist oli tohutult ebakindla koeraga, kes mind algul endale ligigi ei lasknud, siis pärast kahte nädalat olin suutnud ta viia nii kaugele, et ta oli nõus meiega koju tulema. Koera nimeks sai Stella ning võib öelda, et tema on nii-öelda stardipunkt, millest sai alguse minu huvi keerulisemate koerte vastu, ning suurem osa minu oskustest on samuti tulnud tänu temale. Seiklused Stellaga selle poole aasta jooksul on olnud lihtsalt imelised. Ta on olnud peaaegu ideaalne koer ning eriti positiivne on see, et tema eest ei pea toitu peitma, välja arvatud kohupiimakreemi. Kui see lauale jätta, siis võib arvestada, et see on ka rahumeeli nahka pistetud.
Mida tahaksid inimestega jagada või neile soovitada?
Ma tahaksin, et inimesed mõtleksid enne looma võtmist põhjalikult, võimaluse korral käiksid loomaga eelnevalt korduvalt tutvumas ning kindlasti viiksid ennast kurssi loomapidamisnõuetega Eestis. Ühtlasi soovin, et inimestel oleks julgust teatada loomadega seotud rikkumistest või vajaduse korral küsida abi või nõu, sest Eesti Loomakaitse Seltsi põhimõte ei ole kindlasti omanikke karistada, vaid pigem neid vajaduse korral aidata ning juhendada, et oleksid õnnelikud nii inimesed kui ka nende neljajalgsed.