Eesti Loomakaitse Seltsis tegutsevad väga toredad ja ambitsioonikad inimesed. Õpime neid tundma!
Meelika on ELSi liige juba 11. aastat. Hetkel aitab ta ELS-i peamiselt juriidilistes küsimustes. Meelikal on 2 vahvat koera ja kass.
Kui kaua oled olnud ELS-is või ELS-iga seotud?
Eesti Loomakaitse Seltsiga olen seotud olnud juba 2007. aastast. Minu loomakaitse maailma sattumisega on seotud üks lugu. Kõik algas nii, et sõitsin kord oma kodulinnas kortermajade piirkonnas, kui auto eest kõndis üle tee kassiema koos poegadega. Ma teadsin, et tänavakasse sealkandis elab ja see oli mulle juba lapsena kurb tundunud. Mäletan, et mõtlesin, et kahju, et keegi neid kasse ei aita. Ja seejärel oli minu järgmine mõte iseendale, et oota, sa oled nüüd ja
täiskasvanu, sa saad ise neid aidata.
Võtsin ühendust Eesti Loomakaitse Seltsiga ja sain teada, millised on võimalused selliste olukordade lahendamiseks. Hakkasin otsima kontakte kasside toitjatega, kohalike organisatsioonidega, kasside aitamisega tegelevate organisatsioonidega, loomakliinikutegajne. Koostöös paljude erinevate inimestega õnnestus kodud leida paljudele kassidele.
Seejuures tõstatasime üles piirkondliku loomade varjupaigaga seotud probleemid ja tõime
loomi ära ka sealt. Kuna kogemusi ei olnud, siis tuli küsida teistelt või ise midagi välja
mõelda. Seejuures sai nt kasse püütud kalapüügi kahvaga, nähtud nii nälginud, haigeid,
vigastatud kui surnud loomi, kuuldud kurbi uudiseid kasside uutest kodudest ja jõutud
tõdemusele, et minus ei ole kassitaltsutaja hinge.
Pärast mõneaastast loomapääste perioodi tegin valiku keskenduda muudele külgedele enda
elus ja alates 2016. aastast olen aidanud Eesti Loomakaitse Seltsi juriidiliste küsimuste osas.
Mis sulle meeldib ELS-i juures?
Eesti Loomakaitse Selts on mulle südamelähedane, sest see on esimene organisatsioon, mis Eestis loomakaitse nii suuremahuliselt enda südameasjaks võttis. Tean kui palju on organisatsiooni juhid aastate jooksul vaeva näinud ja valdkonda panustanud. Ma loodan, et selleks jätkub jõudu ka edaspidi.
Millised on su hobid? Mingi põnev fakt enda kohta?
Võiks öelda, et ma olen Hunt Kriimsilma moodi inimene. Mul on olnud mitmeid hobisid, olen proovinud erinevaid ameteid ja samuti olen õppinud mitut eriala. Kui detailid välja jätta, siis võib minu huvid kokku võtta kolme sõnaga: õigus, loomad ja sport.
Kas sul on endal lemmikloomi? Kui jah, siis kirjuta oma lemmikuga seoses
mõni seik või lugu.
Praegu on minu peres kaks chihuahuat ja kass, nn Lõuna-Eesti lühikarvaline. Võib öelda, et kass ja vanem koer on minu kullaterad. Noorem koer on see, kellest saab lugusid jutustada. Tema väikeses kehas on lihtsalt nii palju karakterit, et pidevalt on tunne, nagu ta plahvataks. Nt armastab ta keelt näidata, esikäppade peal kõndida, lapsi hirmutada ja pepuga seintele maalinguid joonistada.
Kas sul on midagi, mida sa tahaksid inimestega jagada, midagi head öelda,
soovitada vms?
Tahan tänada kõiki endisi ja praeguseid loomapäästjaid, kes seisavad loomade eest oma vaba aja arvelt, tehes seda tasuta või n-ö peale makstes. Tunnen, et sageli inimesed ei mõista, kui palju vaeva ja emotsionaalseid üleelamisi sellega kaasneb. Olen seda meelt, et väärtustama peaks iga n-ö kassitädi, kes on otsustanud laiemalt mõelda ja tegutseda, kui seda on lihtsalt loomade söötmine. Nendel inimestel on suur süda.
Kas sul on mingi üldine eesmärk, mida tahaksid saavutada seoses
loomakaitsega? Või miks oled üldse loomakaitsja, vabatahtlik? Miks see on
oluline?
Loomaõiguslus ei ole hobi, see on mõtteviis. Kui sul on mingi vaade ja väärtushinnangud, siis miks mitte oma vaadetele ka rakendust leida. Igaühel on elus omandatud oskuseid, mida selleks kasutada saab.
Nt võib kirjutada artikleid või pidada loenguid loomakaitsest, koerte treenimisest, lindude kasvatamisest, siilide toitumisest vms, korraldada vabatahtlikele ühisüritusi, koondada ja süstematiseerida või töötada välja infomaterjale, hallata veebilehti, pidada blogi või e-poodi, kirjutada projekte, meisterda annetuste kogumiseks asju, anda organisatsioonidele kasutamiseks ruume, transportida kodutuid loomi, jagada flaiereid, võtta tänavakasse koju või kontorisse hoiule, annetada raha või asju, teha korjandusi, fotografeerida omanikuta loomi, rääkida sõbrale nt sellest, miks kass steriliseerida ja soovitada talle loomakliinikut, vältida intensiivpõllumajanduse toodete ostmist jne. Tõenäoliselt ei ole olemas oskust, mida ei oleks võimalik oma vaadete eest seismiseks rakendada.
Minu unistus on, et inimesed väärtustaksid iga elusolendit. Et kelleltki ei võetaks elu
põhjuseta või kergekäeliselt. Ma loodan, et ühiskond jõuab oma arengus selleni, et lõpetatakse
intensiivpõllumajandus. Unistan sellest, et nn pehmed väärtused muutuksid tähtsamateks
majanduslikest, et peatuks liikide massiline väljasuremine. Õigusteadusliku poole pealt ootan
huviga, kas ühel päeval antakse loomadele õigussubjekti staatus.