Eesti Loomakaitse Seltsis tegutsevad väga toredad ja ambitsioonikad inimesed. Õpime neid tundma!
Tutvustame teile Janikat, tulihingelist kassiarmastajat, kes on ELSi aktiivne hoiukodupakkuja.
Kui kaua oled olnud ELS-is või sellega seotud?
Asutasin KassiAbi hoiukodu alates 2012-st aastast. ELS-iga oli esmane kokkupuude 2015 a. sügisel, kui KassiAbi vabatahtlikud päästsid Keilast ühe kassiema pojad ning mina otsustasin kiisuemme endale hoiule võtta. Kuna tol hetkel olid KassiAbi rahalised võimalused piiratud, siis võtsin ühendust ELS-iga, kes kohe appi tuli. Muideks, see kiisupreili on nüüdseks adopteeritud meie perre (tegelikult olen ELS-i hoiukasside seast endale jätnud kolm).
Mis sulle väga meeldib ELS-i juures?
ELS-i juures meeldib mulle see, et mind ei ole jäetud kunagi oma muredega üksi. Alati, kui olen leidnud hüljatud kiisukese ja loomakese raviprotseduurideks rahastust palunud, olen ka abi saanud. Mõnikord olen saanud ka juriidilist nõu, sest nii mõnigi kord on vaja teada, millised seadused on meil hüljatud loomade kaitseks – kes peab rahastama hulkuvate loomade püüdmise, varjupaika toimetamise jne.
Millised on su hobid?
Hobideks on mul loomulikult kassid ja veelkord kassid! Ma jumaldan kasse! Isiklikke kasse on mul hetkel 15, lisaks veel hoiulised. Ärge arvake, et kuna mul on nii palju kasse, et siis nad on hoolitsemata. Väga paljud, kes on mind külastanud, ütlevad, et mõnel lapsel pole ka nii head elu, kui on minu kassidel. Loomulikult on kõik minu nupsikud kastreeritud, steriliseeritud, kiibistatud ja regulaarselt vaktsineeritud. Nad söövad ainult kvaliteettoitu ja ma suhtlen-tegelen kiisudega igapäevaselt, st, et ma räägin nendega kõikidest oma muredest ja rõõmudest. Ja veel – ma nimelt usun, et loomad saavad aru inimkeelest (seda järeldan oma väga pika lemmiklooma pidamise kogemusest). Alates viiendast eluaastast on mul olnud hamstrid, rotid, küülikud, viirpapagoid, tšintšiljad, akvaariumikalad ja loomulikult kassid. Uskuge mind, ma tean, mis ma räägin! 😉
Kirjelda mõnda naljakat seika loomadega seoses.
Naljakatest juhtumistest tuleb mul meelde kord, kui hoiulisteks olid jälle kassipojad. Nagu väiksed lapsed, nii ka pojaohtu kassikesed teevad väikseid pättusi ja ronivad kohtades, kus ei peaks ronima. Nii ka sel korral ronis üks väike tegelinski mööda kardinat üles ja loomulikult oli kohe vaja ka minu kuue kilosel Naomil talle järele ronida. Mis edasi sai on siililegi selge: mõlemad prantsatasid koos kardinapuuga alla ja pererahvas konstateeris fakti, et ammu oleks võinud uued kardinapuud osta ja seadis sammud Bauhofi poe poole! 😀
Kas sul on midagi, mida sa tahaksid inimestega jagada, midagi head öelda?
Hooligem loomadest, oleme nõrgema poolel, nad ei saa end ise aidata! Märkame ja tõttame appi, sest hoolimine ei ole raske ülesanne. Ärme aja külmal talveilmal hüljatud, kurnatud, nälginud looma trepikojast õue, vaid otsime talle abi! Iga elu on oluline. Steriliseerime, kastreerime oma lemmikud, mis siis, kui kass on tubane. Väga tihti lipsavad nad ukse vahelt välja ja muretsevad pojad koduta loomale.
Kas sul on mingi üldine eesmärk, mida tahaksid saavutada seoses loomakaitsega? Miks on oluline olla loomakaitsja, vabatahtlik?
Mul on põhimõte: igas kodus ei pea olema loom, kuid igal loomal peab olema oma kodu. Eesmärgiks laiemas perspektiivis on levitada inimeste seas teadmisi lemmikutest, nende vajadustest ja tõsta seeläbi lemmikloomapidamiskultuuri. Et kõik meie armsad kiisud, kutsud oleks steriliseeritud ja kastreeritud ning, et tänavatel puuduksid hulkuvad, kodutud ja väärkoheldud loomad. Soovin, et meie lemmikutel oleks kõik olemas, mitte ainult hool ja armastus, mis on muidugi kõige alus, vaid ka arstiabi, kvaliteettoit (oluline roll tervises) ja meie aeg (rääkimine, tegelemine, mängimine).
Mul kodus palju “kiskineid”, kuid kui ka ühte nendest pole kodus, on see kohe hinges torkimas. Kui olen tööl, siis igatsus oma “laste” järele on suur. Hoolime loomadest üheskoos!
