Eesti Loomakaitse Seltsis tegutsevad väga toredad ja ambitsioonikad inimesed. Mõtlesime, et viimane aeg oleks teile lähemalt tutvustada meie inimesi!
Arvame, et paljud on juba kuulnud meie säravast otseabistajast Margitist, kuid kas teatsite ka, et oma hariduselt on Margit hoopis loodusteadlane!
Kui kaua oled olnud ELS-is?
Huvi loomakaitse vastu tekkis mul kuskil 10 või enam aastat tagasi. Sel ajal külastasin tihti ELSi kodulehte. Ringi uudistades käisid ikka mõtted peast läbi, et kunagi võiksin ka ise kõige sellega tegeleda. Tol ajal tundus selline unistuse täitumine ebareaalsena. Olin põhikooliõpilase vanuses ja kõigest sellest informatsioonist, mida internet andis, oli raske aru saada, küll aga huvi oli suur. Mäletan, et oma esimese loomakaitse teemalise postituse tegin suhtlusportaalis Rate.ee, mis oli siis väga populaarne.
Keskkooli esimesel aastal võtsin julguse kokku ja avaldasin soovi ELS liikmeks saada. Üsna pea oligi minu postkastis suur valge ümbrik paljude flaierite ja kirjatrükkidega. Minust sai ELS liige 2010 aasta jaanuaris.
Aastal 2016 kandideerisin ELS juhatusse ja sellel kohal olin 2017 aasta juulini. Töötanud olen alates veebruarist 2017 ja ametil partnersuhetejuht. Aastal 2014 oli ELS praktikal ja tegelesin Tallinna linna hädajuhtumite kontrolliga. Lõpetasin 2014 aastal Räpina Aianduskoolis keskkonnakaitse eriala ja 2017 aastal Eesti Maaülikoolis maismaa ökosüsteemide rakendusbioloogia eriala. Hariduselt olen loodusteadlane.
Mis sulle väga meeldis ELS-is töötades?
Usun, et igal inimesel on oma unistuste töökoht või unistuste amet, kuhu tahaks jõuda, aga kõik see tundub ebareaalne. Minuga oli kunagi sama lugu. See oli kuskil aastal 2008…2009, kui ma külastasin tihti ELS kodulehte ja mõtlesin, et ja, ma tahaks ka kunagi teha seda, mida teevad loomakaitsjad. Sellest järeldan vaid, et unistused võivad täide minna.
On ka miinuseid, aga see on iga asjaga nii – täiuslikkust pole. ELS töö on kodukontoris ja sellist rütmi hoida on natuke raske. Küll aga saab seda lihvida ise endale tegevust otsides. Ma sõidan tihti töö asjus Setomaalt Tallinnasse, käin looma püükidel, kontrollkäikudel, kohtumistel, hoiukodudes külas. Kui liikuvat tegevust otsida, leiab selle ning istutud tunnid laua taga saab tasa tehtud. Tuleb olla leidlik, ELS vajab loomingulist mõtlemist ja isealgatamisvõimet, siis tasakaalustab see ka sisemiselt ennast.
Kõige rohkem on kahju sellest, et juhtumid, mida ELS töötaja lahendab käib peamiselt ikka läbi arvuti ja telefoni. Reaalselt mitte looma näha ja olukorras olla on raske.
Seda nö tühimikku täidan ma ise hoiukodu loomadele pakkudes. Peamiselt kasvab minu hoole all emata jäänud kassipojad, kes vajavad ööpäevaringset abi söömisel.
Asendusemasid või vabatahtlikku, kes on kogemustega, on raske leida. Kuna praktilisi kogemusi on mul sellel alal aastaid, otsustasin, et suunan oma ressursid just sellele probleemile.
Millised on su hobid?
Ma tegelen väga paljude erinevate tegevustega. Aga põhilised huvid ja tegemised tiirlevad ikka keskkonna ja loomade ümber. Olen sündinud ja üles kasvanud Setomaa metsade ja põldude vahel. Looduslähedane elu on kindlasti ka üks põhjuseid, miks armastus loomade vastu on olnud juba lapsest saati.
Olen praegu sellises ajas, et võin öelda, et minu töö ongi minu hobi. Kui aga jätta töö hetkeks kõrvale ja kirjeldada, et millega tegelen muul ajal, siis päris palju oma vabast ajast veedan maal, kodus. Mulle meeldib metsas koeraga jalutamas käia ja uudistada sealset loodust ja loomastikku, taimestikku.
Mulle meeldib ka fotograafia ja spordiga tegeleda. Kahjuks viimasel ajal pole kahe viimase tegevuse jaoks leidnud enam piisavalt aega. Fotoaparaadi võtan kapis välja tavaliselt siis, kui mõnda hoiukodu kassi vaja pildistada. Sõna sport tähendab viimast perioodi iseloomustades paar kiiret tiiru jalgrattaga mõnel rajal. Väga meeldib ka kunst ja joonistamine.
Kas sul on endal lemmikloomi?
Jah, mul on kokku 9 lemmiklooma. 4 kassi, 1 koer, 3 viirpapagoid ja 1 nümfkakaduu.
Kõige uuem pereliige on nümfkakaduu Piu, kelle võtsin sel suvel Tallinna loomade varjupaigast. Kõige vanem kass Bonne (8) on kunagi kodust puuriitade vahelt leitud, koos 3 õe-vennaga, vastsündinuna. Mäletan, et kuulsin vaikset piuksumist ja nii sai suured puuriidad laiali lammutatud. Leidsime 4 kassipoega, kellest üks oli juba surnud. Kuna kassiema polnud ja ema oli hulkuv, sai kassilaste üles kasvatamiseks naabrinaise kassi laenatud. Nii käiski naabri kass Betty meie juures amme tööd tegemas. Kass Miu (sünd 2012) on Tallinna linnast leitud, kasvatasin ta ise lutitades ülesse. Viimasena on võetud kass Villi, tema on Võru varjupaiga kass.
On sul mingi kindel eesmärk või unistus seoses ELS’iga või üleüldse loomakaitsjana?
Tahan jõuda kunagi selleni, et inimesed ei vaataks imestunud pilguga, kui rääkida loomakaitsest. Oleme ajas nii palju edasi liikunud, et probleemsete loomadega tegelemine on väga oluline teema.
Näitena toon kohalike omavalitsuste suhtumise. Tihti esmase reaktsioonina saame kuulda, et vallal pole piisavaid ressursse, et kodutute loomadega tegeleda. Mina näen sellist hoiakut kui ründavat, kaitsvat positsiooni. Tegelikult ei eelda me, et vald peaks 1, 2 ja 3 nipsti kõik loomad kokku korjama. Teame isegi, et tulemusteni, kus meil on märgatavalt vähem kolooniaid või üksikuid loomi, võtab aega. Tegelikult on oluline, et läbi koostöö leiame igale probleemile lahenduse. Abi oleks juba sellestki, kui KOV viiks varjupaika mõned loomad kuus. Mõeldes sellele, et mitu korda näiteks kass poegib aastas ja mitu poega ilmale tulevad. See „mõned“ loomad on juba suur samm edasi.
Selline näide kehtiks pigem väiksemate piirkondade kohta. Õnneks suurematel linnadel on lepingud varjupaikadega. Ja sealt liigub massiliselt loomi.
Kas sa tahaksid midagi inimestele öelda?
Loomakaitsega tegelemine on midagi sellist, mis peab tulema südamest. Ma ei ütle, et seda elustiili või hoolivust pole võimalik õppida, näiteks siis oma pereliikmete või sõprade pealt, kes mingil määral tegelevad loomadega. Küll aga arvan, et loomulikkusest tulnud soov loomakaitsega tegeleda on see kõige õigem.
Loomakaitse töö on väga raske. Inimesed jagunevad enamjaoks nelja leeri – minu arvates. On need, kes tulihingeliselt seisavad loomade eest, kaotades justkui enda; siis need, kes hoolivad, tegutsevad selle nimel, et asi paraneks ja teevad selle nimel tööd, reaalseid olukordasid arvestades; kolmandaks erapooletud ja viimasele kohale sean inimesed, kes seda tegevust ei mõista, ei poolda.
Töö teebki raskeks pidev enese tõestamine, et loomakaitse teemad on tänapäevases ühiskonnas olulised teemad.
Tihti kuulen, kuidas loomi võrreldakse lastega. Pigem on see suunatud mõeldes rahale. Leian, et me ei peaks loomade olukordi, abistamise võimalusi lükkama laste probleemidega ühele joonele. Loomakaitseorganisatsioonid Eestis moodustavad niivõrd tugeva koosseisu, et suudetakse suruda läbi tänapäevased loomadega seotud probleemid.
