Eesti Loomakaitse Selts: koer vajab mõistmist, mitte domineerimist

Eesti Loomakaitse Selts (ELS) tunneb muret üha enam levivate eksitavate väidete pärast, mille kohaselt tuleks koera õpetamisel loom allutada või lähtuda arusaamast, et koer soovib inimese üle domineerida. Viimaste aastate...

Eesti Loomakaitse Selts (ELS) tunneb muret üha enam levivate eksitavate väidete pärast, mille kohaselt tuleks koera õpetamisel loom allutada või lähtuda arusaamast, et koer soovib inimese üle domineerida. Viimaste aastate teadusuuringud kinnitavad, et koerte kasvatamisel ja õpetamisel ei ole tõhusad hirmul, karistamisel ega niinimetatud „alfa“ või domineerimise teoorial põhinevad meetodid. Koerad vajavad turvatunnet, järjepidevat ja usalduslikku suhtlust ning inimest, kes oskab mõista nende kehakeelt ja emotsioone. 

„Nii nagu inimsuhetes mõistame üha enam, et kõige paremini toimib suhtlus, mis põhineb koostööl, empaatial, austusel ja vastastikusel arvestamisel, mitte võimumängudel ja hirmutamisel, mõistame seda järjest rohkem ka koertega suheldes. Arusaam, et koer soovib inimese üle domineerida, kui inimene ise seda ei tee, on aegunud ja vale. Koer vajab inimest, kes oskab tema signaale märgata ja neile vastavalt reageerida,“ kommenteeris ELSi juhatuse liige Geit Karurahu.

Tänapäevased uuringud näitavad, et domineerimisel põhinev lähenemine võib suurendada koertes stressi, ärevust ja agressiivsust ning kahjustada inimese ja koera vahelist suhet. Kaasaegne koerte kasvatamine ja õpetamine liigub järjest enam jõupõhistelt meetoditelt empaatia, positiivse kinnistamise ja omavahelist usaldussuhet väärtustava lähenemise poole. 

Koer ei käitu halvasti selleks, et inimest juhtida või võimu haarata. Enamasti väljendab probleemne käitumine stressi, hirmu, ebakindlust või täitmata vajadusi. Koera urisemine, eemaldumine, huulte limpsamine, pea pööramine või keha jäigastumine ei ole „allumatus“, vaid suhtlusviisid, mille kaudu loom annab märku oma enesetundest ja ootab inimeselt või teiselt loomalt sellele sobivat reageerimist. 

Teadlased on leidnud, et koerad suhtlevad aktiivselt nii teiste koerte kui inimestega kehakeele, näoilmete ja häälitsuste kaudu ning suudavad väga hästi lugeda inimeste emotsioone ja reaktsioone. Samuti on uuringud näidanud, et karistuspõhised treeningmeetodid võivad omada negatiivset mõju koerte heaolule.

„Soov teist elusolendit jõu, surve või hirmu abil kontrollida ei näita tugevust, vaid oskamatust suhet luua. Turvaline ja tasakaalukas koer ei sünni allutamise tulemusena, vaid keskkonnas, kus teda mõistetakse, tema vajadustega arvestatakse ja talle pakutakse kindlustunnet. Nii nagu igas suhtes,” lisas Karurahu.

ELS soovitab koerapidajatel:

  • õppida tundma koera kehakeelt ja stressisignaale;
  • kasutada positiivsel kinnistamisel põhinevaid õpetamise meetodeid;
  • vältida karjumist, füüsilist karistamist ja hirmutamist;
  • mõista, et soovimatu käitumine on sageli märk probleemist, mitte domineerimise soovist;
  • pakkuda koerale turvatunnet ning piisavalt võimalusi liikumiseks ja vaimseteks tegevusteks.

Koer ei vaja niinimetatud karjajuhti, vaid turvalist ja usaldusväärset kaaslast, kelle kõrval õppida ja elada. Mida paremini inimene mõistab koera loomulikke vajadusi ja suhtlusviise, seda tugevam ja usalduslikum on nende omavaheline suhe. Samuti seda tervem ja rahulikum on koer.

Uuri lähemalt siit: https://loomakaitse.ee/koer-vajab-moist…te-domineerimist/ 

Allikad: 

Rachel A. Casey. (2021). Dogs are more pessimistic if their owners use two or more aversive training methods.

Ana Catarina Vieira de Castro. (2020). Does training method matter? Evidence for the negative impact of aversive-based methods on companion dog welfare.

Joana Guilherme Fernandes. (2017). Do aversive-based training methods actually compromise dog welfare?: A literature review.

Liz Waynick. (2025). Why Dogs Put Their Ears Back: Understanding Your Pet’s Body Language.

 

Leave a Reply