Liisa-Indra Pajuste: “Aga kui kasutaksime pulmatuvide asemel hoopis dalmaatsia koeri? Kas see oleks okei?”

“Kui me teeks nii näiteks koertega? Saadame 100 km kodust eemal olevasse metsa näiteks kümme dalmaatsia koera, sest nende kehakate on nii silmapaistev ja tore oleks oma sündmuse õnnistamiseks vaadata,...

“Kui me teeks nii näiteks koertega? Saadame 100 km kodust eemal olevasse metsa näiteks kümme dalmaatsia koera, sest nende kehakate on nii silmapaistev ja tore oleks oma sündmuse õnnistamiseks vaadata, kuidas puurist lahti lastud 10 dalmaatslast metsa poole punuvad,” kirjutab Pärnu Postimehes pulmatuvidest Eesti Loomakaitse Seltsi kommunikatsioonijuht Liisa-Indra Pajuste.

Rooma Paavst Francis vaatas avatud aknast välja Vatikani peaväljakul seisva kümne tuhande inimese poole. Ta oli just öelnud palve, et aidata Ukrainal leida raskel ajal rahu ja lepitust. Nagu juba tavaks saanud, seisavad sellise palve lugemisel Paavsti kõrval kaks katoliku kiriku laste liikumise esindajat – üks tüdruk ja üks poiss. Paavst Francis ütles palve, andis oma õnnistuse ning lapsed sirutasid pihud aknast välja, et tuvid lendu lasta.

Vaevalt olid linnud lendu saanud, kui tuhandete inimeste silme all ründasid neid kajakad ja varesed. Valged tuvid langesid röövlindude ohvriks ja hukkusid. Paavsti kõrval seisnud poiss ehmatas ja Paavst paitas tal pead, teisel pool seisnud tüdruk aga naeris südamest!

Sarnases olukorras on olnud ka Paavst Francise eelkäija Paavst Benedict. Temagi lasi laste abiga õhku valgeid tuvisid, kes peatselt röövlindude ohvriks langesid.

Kulus aasta ja Paavst Francis andis teada, et Vatikanis enam tuvisid lendu ei lasta, nüüd saadetakse palve lõppedes õhku valged õhupallid. See oli tugev sõnum, sest kuigi vägivaldne ja õudusttekitav vaatepilt, on selline olukord ka kuvandile üsna kehv.

Valgeid tuvisid kasutatakse, sest vana uskumuse kohaselt toob selline asi õnne ja rõõmu. Nimelt pärineb valgete tuvide lendu laskmise traditsioon 5. sajandist ning sümboliseerib mitmetes kultuurides armastust ja inspiratsiooni. Pulmades tuvide kasutamine on levinud Euroopas ja Lõunamaades. Usuti, et just valgete tuvide õhku viskamine toob pruutpaarile õnnistusi, rahu, armastust ja küllust.

Eestlaste jaoks seostuvad valged tuvid peamiselt pulmadega, ent mujal on neid kasutatud ka matustel surnu hinge ärasaatmiseks ning suurtel pidudel armastuse ja rõõmu toomiseks.

Maailma kultuuridest on erilised tuvide austajad hiinlased. Kohalikud on ammu uskunud, et tuvide lendu laskmine hoiab eemal kurja. Hiinlaste jaoks sümboliseerivad tuvid rahu ja pikka iga. Ka kristluses teatakse tuvide tähendust ning Piiblis on neid rohkelt mainitud. Mütoloogiaski on valged tuvid tähtsal kohal, olles armastuse jumalannade Afrodite ja Veenuse pühad loomad. Iidsetest kultuuridest on teada, et peiul oli kombeks oma pruudile kinkida valge tuvi, mis kinnitas lubadust hoolitseda nii oma naise kui perekonna eest.

Siin kerkib aga põnev dilemma. Valged tuvid on looduses haruldased ja eriliselt õrna loomuga linnud. Lumivalge karjaloomana, on neil üksinda ellujäämise võimalused väikesed. Et valged tuvid on tõeliselt õrnad, lojaalsed ja empaatilised olevused, on neilgi arenenud südamlikud sidemed oma kaaslastega.

Inimesed avastasid valged tuvid, sattusid neist vaimustusse, tõid nad puuris koju ja hakkasid neid kasvatama. Läbi aegade on valgeid tuve aretatud imelise võime tõttu lennata sadade kilomeetrite kauguselt koju tagasi.

Tavapäraselt võtavad inimesed nad puurist välja ja viskavad õhku. Kui tuvid ei tunne end turvaliselt, siis nad ei soovi lennata. Need, kes end mugavalt ei tunne, on sattunud koheselt röövsaagiks, jäänud auto alla, eksinud ja sattunud segaduses kodust kaugele. Eesti Loomakaitse Selts on sel suvel saanud tuvide kohta palju tihedamalt teateid kui muidu. Viimati sattus sellise eksleva tegelasega Hiiumaa rannas kokku ka Raadio 2 saatejuht Eeva Esse.

Isegi parimates tingimustes juhtub, et pulmatuvid eksivad, saavad haiget või surma, püüdes leida koduteed. Kuigi tuvi võib koju tagasi lennata (ja kodu on siinjuures ju kinnine kasvandus), ei oska keegi ette näha kas ja millised röövlinnud tema teele satuvad ja kas ta nende eest pääseb. Igal juhul on see linnu elu ohtu seadmine. Meie poolt on inetu kasutada neid õrnu ja lojaalseid linde nii julmalt.

Kui me teeks nii näiteks koertega? Saadame 100 km kodust eemal olevasse metsa näiteks kümme dalmaatsia koera, sest nende kehakate on nii silmapaistev ja tore oleks oma sündmuse õnnistamiseks vaadata, kuidas puurist lahti lastud 10 dalmaatslast metsa poole punuvad. Inimesed kõlistavad rõõmuga klaase samal ajal kui koerad põrutavad nelja tuule poole, osad leiavad “kasvatuse” üles, osad mitte. Osad langevad röövloomade ohvriks ja hukuvad.

Me oleme empaatilised olendid, kujutame nüüd sama olukorda inimestega ette. Kinnisel alal kasvanud inimesed saadetakse puuriga näiteks teise riiki, siis lükatakse kuskil uhkes kohas puurist välja ja kästakse minema joosta. Inimene on jube tark loom, ta leiab ise tagasitee? Osad hukkuvad, osad uitavad segaduses, aga osa kindlasti jõuabki tagasi. Et sama asi siis uuesti läbi teha…

Elusolendi kasvatamine puuris ja tema elu ohtu seadmine ei sümboliseeri mitte kunagi armastust, vaid vägivalda ja teadmatust.

Lähme tagasi juurte juurde. Ja juured pole meil tuvide, liblikate või muude olendite puuris pidamise ja peol vabastamise juures. Mulle meeldib mõte, et me õnnistame ja tähistame oma suuri sündmusi kallite inimestega hoopis muusikat tehes, tantsides, naerdes ja koos olles.

Kutsun kõiki üles alati mõtlema loomade kasutamise tagamaadele ja sellest ka teistele rääkima!