Rubriigis “Inimene ja Loodus” tutvustame toredaid Eesti inimesi ja nende kokkupuudet looduse ja loomadega. Artikkel ilmub iga kuu.
See kuu räägib oma loo Evelyn Valtin.
Lugu sellest, kuidas minu südamesse pugesid tuvid ja kajakad.
Eesti Loomakaitse Seltsis aastaid tegutsedes puutusin loomade-lindude aitamisega kokku mitmetel viisidel. Tegin nii temaatilisi ettekandeid, andsin intervjuusid kui ka käisin vajadusel loomi püüdmas ja pakkusin neile hoiukodu. Organisatsiooni juhtimise ja ennetustegevuse kõrval ei saanud ma väga palju pühendada end loomade otsesele abistamisele, kuid nii mõnigi kord jõudsid minu hoole alla just need õnnetud, kellele ei olnud ajutist pelgupaika kerge leida.
Aastate jooksul olen korjanud üles akende vastu lennanud ja talvel külmunud lindusid ning nad üles soojendanud, turgutanud ja vabaks lasknud. Nii on minu juures lühikese aja veetnud nii mõnigi tihane ja rästas, kuid ka kägu ja metsvint. Ajutist hoiukodu ja ravimist olen pakkunud nii leitud vigastatud siilidele, punakõrv-ilukilpkonnadele, kuid ka kassidele ja koertele, tuvidele, varestele ja kajakatele.
Sõprus tuviga
Mitu aastat tagasi, novembrikuus, jõudis minu juurde vigastatud jalaga tuvi. Seda, mis temaga juhtus, ei teadnud keegi. Selge oli see, et üks jalg oli tal murdunud. Kuna loomaarst tal teisi vigastusi ei tuvastanud, siis otsustasime proovida. Jala päästmiseks oli vaja võtta mõlemast luu otsast jupike maha, puhastada haavad ning siduda kinni ja panna lahasesse. Koju kaasa sain valuvaigisteid ja põletikuvastased ravimid. Tegin pappkasti tuvile pesa, alla panin ajalehti ja esimesel nädalal ka kanga sisse mässitud plastikust pudeli, millesse korra paar päevas lasin sooja hoidmiseks kuuma vett. Toiduks pakkusin eelkõige kanaarilindudele mõeldud toitu ning vesi oli tal alati olemas.
Esimesed paar nädalat möödusid vaevaliselt, tuvi jalg oli paistes ja see ei liikunud üldse. Tundus täiesti tundetu olevat. Tuvi ise sõi üldiselt hea isuga ja kõht käis läbi. Üldiselt püüdsin temaga väga palju kokku mitte puutuda, et ta inimesega liialt ära ei harjuks. Samas andsin talle iga päev rohtu ja määrisin jalga. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas ta mind nähes aga reageerima – kastist välja selle äärele lendama, tuvidele omasel moel põrandal ringe tegema või tuli ise käe peale. Üllataval kombel märkasin kolmandal nädalal, et ta on oma jalga väheke liigutama hakanud.
Taastumine jätkus positiivselt ja mõnede kuude möödudes ei olnud tema käimisest kuidagi aru saada, et üks jalg sentimeetri võrra lühem on. See oli nii südant soojendav, kuidas ta kosus, mulle reageeris ja tuvidele omaselt mind häälekalt tervitas. Möödusid veel mõned kuud ja soojemate ilmade püsimajäämisel aprillikuus lasin ma ta vabaks. Nende kuudega oli ta mulle väga armsaks saanud ja tundsin palju paremini tuvide käitumist.
Video tuvi vabastamisest: https://www.youtube.com/watch?v=uxP467lv3DU&feature=youtu.be
Armastus esimesest silmapilgust
Järgmise aasta suve hakul kohtusin kahe, vähem kui nädala vanuste hõbekajaka poegadega. Linnupojad leiti Eesti erinevatest paikadest. Väikeste ukerdavate karvapallide leidjad ei näinud täiskasvanud linde kuskilgi lähedal liikuvat ja nii pisikesed oleksid kiirelt hukkunud ning leidjad olid linnupojad endaga kaasa võtnud. Tagasi õue ei olnud neid poeg enam viia võimalik ning oli vaja tagada vajalik hoolitsus, soojus ja regulaarne toitmine. Paar päeva oli see võimalus leidjatel endal, kuid mitte pikemalt. Selliste hoiulistega ma varem kokku puutunud ei olnud, kuid otsustasin nad vastu võtta, sest mul oli häid kontakte, kes nõuga igati abiks olid. Nii jõudsid karvapallid minu juurde, üks väiksem kui teine. Kohandasin neile tiheda võrestikuga koerte näituste puuri, kuhu panin sisse pappkasti, taaskord kasutasin ajalehti ja puuri katsin osaliselt suurema kangaga, et neile varju pakkuda. Esialgu toitsin linde peamiselt nii, et tõstsin toidu ülalt poolt nende noka poole liikudes nagu emalind seda teeb. Sel moel haarasid nad hästi toitu, peatselt hakkasid sööma kausi sisse jäetud mune, kassitoidusegu ning vettki peale jooma.
Kajakabeebid kasvasid kiiresti ja hakkasid ise pappkastist välja tulema, suurest näituste puurist välja ei saanud. Ootasid minu koju saabumist ja tervitasid mind oma hüüdudega. Iga päev käisin nendega vähemalt tunniks-paariks loodusega tutvust tegemas. Said muru peal ringi liikuda, tigusid ja teisi putukaid otsida ning vett nautida. Oh seda rõõmu, kui nad pesemise ja sulistamise selgeks said. Üksteise võidu loopisid vett laiali ja sopsutasid end kausis. Nad olid uudishimulikud, kuid samas ka ettevaatlikud. Paari kuu vanustena kolisin nad toast kuuri, et nad saaksid paremini tegelike temperatuuridega kohaneda. Mõlemad tited olid selleks ajaks täiskasvanud linnu mõõtmetele lähenemas, pruuni-valgekirjud, noorlinnu värvides. Sõid tooreid kanakaelu, muna, kala ja muud taolist.
Õues käimised ja vees sulistamised jätkusid ning peatselt lisandusid lennutunnid. Päris alguses hoidsin neid kõhu alt nii, et tiivad said avatult liikuda ja põlvekõrgusel liigutasin üles-alla. Kui tiivad juba tugevamad olid, siis hakkasin samalt kõrguselt neil endal laskma hüpata. Mitte kõrgemalt, sest see oleks võinud nende jalgadele liiga teha. Üsna varsti hakkasid nad tiivad avatult mööda maad ringi jooksma ja sain nad lennuharjutuseks enda kõhu kõrgusele tõsta. Mäletan endiselt, mis tunne mind valdas, kui suurem tibu käest lendama läks ja ümber maja oma esimese tiiru tegi. Tegi tiiru ja maandus veidi kaugemal. Noorem tibu, kes veel lennata ei osanud hüüdis kogu see aeg talle järele. Rõõmustasin, et ta juba nii tugev on. Samas oli kurb ka, sest järjest lähemale hakkas jõudma aeg, kui nendega hüvasti pidin jätma. Nii sügavale südamesse olid nad mulle kasvanud!
Video kajakabeebide kümblusest: https://www.youtube.com/watch?v=IsisdHTyzws&feature=em-upload_owner.
Suurem lind hakkas usinalt lendamist harjutama, nädala pärast tegi ka noorem oma esimese lennu ja käis isegi naabritel külas ära. Kätte jõudis juulikuu, noored kajakad oskasid nüüd ka lennata – oli aeg nad vabaks lasta. Paar nädalat hiljem viisin nad mere äärde. Läksid kohe vette ja lendasid vee kohal. Esialgu ikka lähemal ja seejärel liikusid kaugemale. Tegin viimaseid pilte ja videoid ning veel enne kui lahkusin, tulid nad minu juurde. Kuigi kõik, mida oskama pidid, oli selleks ajaks selgeks saanud, siis raske oli neid ikkagi jätta, jätta täiesti saatuse hoolde. Ütlesin neile head aega, vaatasin, kuidas nad kaugemale läksid ja jalutasin eemale. Oli aeg lasta lahti hoolega hoitud kajakatibudest.
Miks aidata?
Peale neid kohtumisi ei vaata ma ei tuvidest ega ka kajakatest enam mööda. Pilk rändab ikka neile, jälgides, kas kõik on korras. Tuvide kudrutamised ja kajakate huilked, eriti noorlindude omad kõlavad südant soojendavalt. Kajakad ei tundu enam suured ja hirmuäratavad. Minu jaoks oli huvitav täiendada oma teadmisi ning näha ja võtta nii lähedalt osa nende kasvamisest. Kõige õigem ja sobivam keskkond oleks olnud neil teiste kajakate juures, kuid see ei olnud võimalik. Lindude eest hoolitsemine vajas aega nende toitmiseks, nii puuride kui ka nende ümbruse koristamiseks ning enda puhastamiseks, pesemiseks.
Nii mõnigi võib öelda, et see on looduslik valik. Kõik ei jäägi elama, osad hukkuvad. Mina vaatan asja veidi teise nurga alt. Inimtegevuse tõttu või teadlike otsuste järel hukkub palju loomi ja linde, alustades lemmikloomadest kuni põllumajandus- ja metsloomadeni välja. Miks peaksime siis olema ükskõiksed ja külmad, kui meil on reaalselt võimalik kedagi kannatustest säästa? Eriti kui see tekkinud olukord võib olla meie endi tegevuse tagajärg? Tõepoolest, kõiki ei saa päästa ega aidata. Püüan aga aidata neid elusolendeid, kes minu teele otseselt satuvad ning olla oma kogemuste ja teadmistega toeks teistele, kes abistavad. Kuigi viimastel aastatel ei ole mul hoiukodu pakkumise võimalust olnud, siis panustan aitamisse teistel viisidel.
Kuidas aidata?
Niinimetatud linnalinnud võivad paljudele tunduda tüütud, kuid vaadates natuke sügavamale, näeme, et nad on samuti tundlikud elusolendid, kes vajavad toitu, pesa ja turvalist keskkonda. Meile võivad nad tunduda ebameeldivad, sest nii on meid väikesest peale kasvatatud või oleme hoopiski ise loonud keskkonna, kus nendega ühiselt elades vastuolud tekivad. Enne kui kellelegi appi tõtata, on oluline teha selgeks, kas seda abi tarvis on ja kui on, siis kuidas ise abistada saab. Vigastatud tiibadega lindude aitamine ja loodusesse vabastamine on vähetõenäoline, kuid teinekord on võimalik loomakliinikus tehtud eutanaasia abil lõpetada nende kannatused.
Kuidas tegutseda:
- Jälgi, kas lind liigutab ja kuidas liigutab. Kas tema ümber on verd. Kas linnupoja ümber tiirlevad suured linnud.
- Helista Eesti Loomakaitse Seltsi numbrile ja küsi nõu.
- Kui näed, et linnu sinna jätmine on selgelt ohtlik, siis võimalusel võta ta enda ohutust arvestades kaasa.
- Selgita välja, millisesse kliinikusse linnuga võimalik minna on ning kas sul on võimalik endal kulud katta.
- Kaalu oma võimalusi pakkuda hoiukodu või löö võimalusel kaasa transportimises hoiukodusse ja ka hoiukodu leidmisel.
