Rubriigis “Inimene ja Loodus” tutvustame toredaid Eesti inimesi ja nende kokkupuudet looduse ja loomadega. Artikkel ilmub iga kuu.
See kuu räägib oma loo lauljanna Helen Adamson
Kuidas leidsid tee loomadeni?
Ma ei mäleta oma elust sellist aega, kus minu elus loomi ei oleks olnud. Kuna minu õde oli minust 8a vanem, siis kasvasin tegelikult ikkagi üksiku lapsena ning ühed minu kõige eredamad mälestused lapsepõlvest on just ka loomadega seotud. Päris pisikesena mängisin vanaema juures kanade ja kassidega ning jooksin heinamaal ringi lammastega. Üks minu lemmiktegevusi oli vanaema kahe koeraga metsatukka jalutama minemine. Üks neist oli hundikoera segu krants, kes oli suurem ja jooksis eest ära ning teine pisike kääbusspits, kes siis pika heina sees hüppas nagu põrkepall, et näha kuhu teine koer läheb. Käisin väga tihti vanaema metsas ja heinamaal nendega jooksmas ja jalutamas. Esimese klassi lapsena sai alguse minu eriline side kassidega. Meie maja juurde tekkis üks emane hall triibik, kelle keegi oli hüljanud ning kellele ma süüa hakkasin andma. Minu ema ei lubanud teda tuppa ning tegin talle trepikotta aseme ning toitsin ja paitasin teda seal. Minu sünnipäeva hommikul ei leidnud ma teda enam trepikojast ning kuna oli südatalv ja väljas oli väga paks lumi, olin tema pärast väga mures. Käisin teda väljas hõikamas ning sain teada, et meie trepikojast üks vanatädi, kes loomi väga ei sallinud viskas ta trepikojast välja. Kui ma ta ülesse leidsin, siis ema leebus ja lubas ta “korraks” külma käest tuppa tuua. Õnneks tuppa ta jäigi. Tema oli tõesti minu kaitseingel. Ta lahkus meie hulgast haiguse tõttu siis, kui ma olin juba 18 aastane ning olin umbes pool aastat kodust eemal elanud. Tema oli minu tugi kui ma tundsin end üksinda ja vajasin tuge. Eriti raske oli siis, kui mind koolis narriti, lapsena ei osanud ma selle valuga tegeleda ning kuna meie peres oli tol ajal väga raske aeg, oli just tema minu suur tugi. Ta armastas mind tõesti jäägitult. Mäletan tänaseni, kuidas ta lihtsalt pressis end toa uksest sisse kui ma kõrges palavikus ja raskes mandlipõletikus olin. Ta tahtis igal hetkel minu kaisus magada, eriti siis, kui ma end halvasti tundsin. Tunnen tõesti endiselt temast puudust ja see igatsus ilmselt ei kao kunagi.
Kas sul on ka mõni salapärane lemmikloom?
See tõesti on väga raske küsimus. Mulle tõesti meeldivad kõik loomad ning loomade juuresolekul muutun ma täiskasvanust väikeseks lapseks. Loomad teevad mind rõõmsaks ka siis, kui mul on halb tuju või raske periood. Loomadega tegeledes võin ma totaalselt unustada argipäeva mõtted ja mul tekivad lihtsalt ülevoolavad emotsioonid. Ma isegi ei püüa neid kontrollida või vaos hoida. Mu elukaaslane on harjunud, et ma võin täiesti suvalisel hetkel autos kiljatada: “kiisu!” kui ma mõnda kassi näen või teda võpatama panna, et vaata kui armas vares või paks tuvi!
Kuid mõned erilisemad lemmikloomad, kes mulle tõesti väga väga meeldivad on öökullid, kärnkonnad ja iguaanid. Olen nüüdseks saanud kõikidele neile ka pai teha! Kärnkonnasid olen musitanud juba pisikesest peale. Mida paksemad nad on, seda nunnumad!
Miks otsustasid aidata kasse?
Olen tõesti terve iseseisva elu aidanud kodutuid kasse. Alustasin sellest kui ma tööl hakkasin käima ning annetasin iga kuu oma palgast 10% kassidega tegelevale mittetulundusühingule. Sealt edasi pakkusin mõned aastad hoiukodu, kuid see tõesti ei olnud kerge. Mul tekib loomadega kiiresti side ning väga raske oli ära anda kassipoega keda olin ise pipetiga toitnud või kassi, kellega elasin koos juba mitu kuud ning kelle harjumused ja iseloom juba mulle tuttavaks said. Ühel hetkel päästsin ma oma tollase kodu hoovist ära kaks kiisut, kellest üks, emane, oli kahjuks juba nii võrd nõrk, et tema elu ei õnnestunud päästa. Vereanalüüsid näitasid juba veremürgitust ning elan tema kaotust siiani üle, et ma teda varem kinni ei püüdnud. Kuid õnneks tema sõber, metsik kass Volask, on minu lemmik olnud juba 10 aastat. Temal on vanust juba üle 13 aasta, päris täpselt keegi ei tea, sest elas tänaval juba täiskasvanuna. Teda ma endiselt paitada ei saa, sest ilmselt puudus tal kassipojana kontakt inimesega täielikult ning tema endale pai ei lase teha. Aga ta on sõber absoluutselt kõikide kassidega, kuid inimese peale susiseb kui talle lähemale minna rohkem kui 30 cm. Olen ka oma tuttavatelt soovitusi saanud, et miks ma teda “piinan” ja vabadusse ei lase. Need on vist ühed rumalaimad soovitused, mis ma oma elus saanud olen. Tahaksin väga inimestele südamele panna, et kass ei saa linnaruumis ilma koduta eksisteerida. See pole küll tore jutt, mida rääkida, aga kahjuks on see kurb reaalsus, et kui kass on hüljatud, sureb ta kahjuks väga piinarikast surma. Tänavakasside seas levib tohutult palju haigusi nagu kassiaids, kalitse, seen jne. Kui kassid joovad porilompidest autode poolt saastatud vett, lähevad selle tõttu nende neerud läbi ja neil tekib palju muid tervisehädasid. Kass ei saa üksinda hakkama. See on kahjuks väga levinud väärarvamus, et mõeldakse, et kassi omapäi jätmisega ei tehta talle liiga või kingitakse talle elu, et küll ta saab ise hakkama, paraku see nii ei ole. Seetõttu tunnen, et tahaksin väga panustada inimeste teadlikkuse tõstmisse selle teema osas.
Millised loomad on sinu kodus?
Minu metsiku Volaski kõrval on mul Käpik, kes on ristivastupidine. Tema on kõikidega sõber, magab kaisus, tahab alati olla inimese lähedal ja jutustab tohutult! Eriti minuga, sest ma räägin temaga koguaeg. Tema leiti Lasnamäe tänavatelt paarikuise beebina ja kingiti mulle kassipojana, seetõttu on ta ka inimesega väga harjunud ning ei karda meilt midagi halba, tema pole õnneks pidanud vägivalda kogema. Käpiku ja Volaski kõrval leidis tee minu juurde ka Maxi. Tema oli minu juures hoiukodus, aga nagu tihti hoiukodudega juhtub, ei raatsinud ma teda lõpuks enam ära anda. Tema on täpselt Volaski ja Käpiku vahepealne. Kui tema Kassiabisse jõudis, oli ta üle elanud raske autoõnnetuse ning esialgu veetis pika aja kliinikus. Tema sülle ei tule kunagi aga pai laseb teha, siiski järskusid liigutusi tema juures teha ei saa, sest ilmselt on ta kahjuks kokku puutunud vägivallaga ning inimeste käed hirmutavad teda endiselt, seetõttu tuleb talle väga rahulikult läheneda. Kõik nad on väga erineva iseloomuga tegelased, kelleta ma elu enam ette ei kujutaks.
Kas tahaksid midagi laiemalt saavuta loomakaitsega seoses?
Ma loodan kunagi anda oma panuse loomapidamise seaduste karmistamisse. On riike, kus kasside adopteerimine on keeruline protsess ning selle käigus saab kindel olla, et loom läheb heasse ja vastutustundlikku perre. Mõistan, et see vähendaks esialgu ka adopteeritud loomade arvu, kuid see aitaks vähendada ka hüljatud loomade arvu, mis tähendaks, et vähem loomi vajaksid adopteerimist. Ning samuti oleks ka väga oluline, et kõik lemmikud oleksid kiibistatud.
Olen öelnud, et ainus põhjus miks mina kunagi võiksin poliitikasse minna oleks loomade õiguste eest seismine. Kui vaadata karistusi, mida on võimalik määrata loomade vastase vägivalla toimepanijatele, siis neid praktiliselt ei eksisteeri.
Kas tahaksid midagi inimestele öelda?
Tahaksin väga julgustada inimesi olema mittetulundusühingutele hoiukoduks, see on üks ääretult tänuväärne tegevus. Seda ei tohiks kuidagi karta, sest uusi hoiukodusid aidatakse igati nii nõu kui jõuga.
Samuti soovitan ma väga võtta endale korraga kaks kassi. Kassidel on koos palju toredam, nad saavad koos mängida, neil pole üksinda kodus olles igav ja muidugi pole midagi armsamat kui kaks üksteise kaisus põõnavat kiisut. Käsi südamel, kahe kassi pidamine ei erine mitte kuidagi ühe kassi pidamisest. Inimesed millegipärast arvavad, et kahe kassiga tekib tohutult palju karvu, ausõna, ühe kassiga ei ole aru saada, et neid karvu vähem oleks. Samuti ma väga soovitaksin vanematel kinkida või võtta oma lastele lemmikloom. See empaatia, mida lemmikud aitavad lapses kasvatada, seda ei saa kuidagi millegiga asendada. Loomad pakuvad lastele täielikku tingimusteta armastust, see on midagi väga erilist, millest ükski laps ei tohiks ilma jääda.
