Rubriigis “Inimene ja Loodus” tutvustame toredaid Eesti inimesi ja nende kokkupuudet looduse ja loomadega. Artikkel ilmub iga kuu.
See kuu räägib oma loo Kerli Kolberg
Fotod: Külli Rummel
Olen üles kasvanud koos loomadega, kuigi meil endal kodus loomi ei olnud. Kui olin väike, siis maal vanaema juures, kus veetsin kõik oma suved, olid peaaegu kõik koduloomad esindatud. Kui sain teada, et mu sõbrannale toob jõuluvana koerakutsika, tahtsin ka mina nii väga. Ega mu nutt enne ei lõppenud, kui siis lõpuks oli ema nõus meile koera võtma. Enne seda aga olin tänavalt üritanud erinevaid koeri koju tuua. Miskipärast hakkasid mulle koerad ise järgi käima ja ükskord sain isegi riielda, et meelitan koeri endaga kaasa. Kuigi tegelikult hakkas üks koer ise mulle järgi käima. Eriti huvitav oli see, et ta ootas mind alati peale kooli raudtee juures, kui bussilt tulin. Tean, et tegelikult oli sel koeral oma kodu olemas.
Ühe tänavakoera lubas ema lõpuks ikkagi ka koju tuua, kui too juba päevade viisi meil akna all oli istunud. Kahjuks ei talunud see koer üksi kodus olemist, tegi meil elamises ikka korraliku ümberkorralduse ja tõmbas alla kõik kardinad, kardinapuud jne. Tänavale tagasi me teda loomulikult ei saatnud ja nii sõitsimegi Nässuga (panin selle talle nimeks) maale vanaema juurde ja seal elas Nässu väga toredat koeraelu oma elupäevade lõpuni. Ta oli mulle maailma parim sõber terve lapsepõlve.
Maal vanaema juures olid mu sõbrad kõik pullid, jänesed, põrsad, kassid, koerad, kitsed ja üks sokuke. Sokuga oli eriti huvitav lugu. Tema oli selline väga kange iseloomuga poiss, kellest vanaemal ja vanaisal jõud üle ei käinud. Ta ei olnud nõus laudast välja minema, aga minuga jalutas õue ilma mingi probleemita. Võisin teda silitada, sügada ja temaga koos kõndida.
Minu südames on väga tähtsal kohal koerad, kuid eriline koht kuulub aga hobustele. Hobust minu vanavanematel ei olnud, kuid vanaisa sõbral oli hobune nimega Tella. Mäletan seda ootust hinges, kui oli teada, et Tella jälle meile tuleb (vanaisa tegi temaga põllutöid). Võisin tema juures tundide viisi istuda ja juttu ajada. Lapsena käisin ka Hipodroomil abiks, et saaksin vastutasuks hobustega tegeleda. Peale Hipodroomi läksin Tondi Maneezi ratsutama ja käisin seal päris mitu aastat, kuid võistlussport ei olnud siiski minule. Mulle meeldisid ikka miskipärast kõik need hobused, kes olid natuke probleemsed ja teised lapsed nendega sõita ei tahtnud. Leidsin nendega alati hea kontakti. Lihtsalt hobustega olla ja neid jälgida on siiani üks minu lemmiktegevusi, hobused on nii siirad ja vahetud, peegeldades kohe tagasi sinu emotsioonid ja olemuse. Paremaid peegleid ma ei teagi! 🙂
Peale õpinguid ja töötamist muudes valdkondades, leidsin ikka uuesti tee loomade juurde ka tööna. Läksin hobikorras tööle loomakliinikusse, et rohkem näha ja aru saada. See oli väga põnev periood elus. Kasvatasin lühikarvalisi bernhardiine, olin Bernhardiinide Tõuühingus juhatuses ja käisin palju näitustel. Koerte kasvatamise ja aretamise kõrvale tuligi tasapisi lemmikloomapood ja seejärel lemmikloomasalong.
Töö lemmikloomasalongis ei ole kunagi igav. Iga päev on uutmoodi. Koerte karvkatete eest olen hoolitsenud järjest 8 aastat. Minu klientideks on nii suured kui ka väikesed koerad, tõukoerad ja segaverelised. Minu juures käib ka küülikuid küüsi lõikamas ning toredaid kiisusid nii pügamas kui ka vannis. Salongis käivad nii kodused lemmikud kui ka näitusestaarid, kasukas saab korda ühtviisi hoolikalt kõigil. Erinevaid tõuge on minu juures käinud väga palju ja kõik nad on omamoodi ning toredad.
See on väga hea tunne, kui oled teinud koera karvkatte korda. Koeral on silmnähtavalt hea olla ning ta on peale protseduure ülirõõmus, mitte ei põgene eest ära, vaid tuleb ja teeb sulle limpsti ja liputab saba. Kord üsna alguses, kui salongi alles hakkasin pidama, käis minu juures pesus üks kuldne retriiver ja peale seda ühte korda, iga kord kui nad salongist mööda jalutasid, jäi koer seisma, istus maha ja hakkas salongi ukse poole tirima. Omanik hakkaski temaga ikka aeg ajalt sisse astuma ja koer tuli alati tervitama ning oli silmnähtavalt rõõmus. Omanik ütles tol korral, et ta ei tea, mis ma temaga siin täpselt teen, aga talle nii meeldib ja nõuab iga kord siia tulemist. See koer käib minu juures pesus siiani ja on üks vähestest, kes ise suure rõõmuga vanni hüppab kohe, kui salongi tuleb.
Minu unistus aga on olnud alati see, et mul on oma kodus lisaks koertele-kassidele ka hobused ning et saan olla täiesti kodune, see tähendab, et minu töö ja minu hobi on kõik kodus. Tänaseks on see unistus peaaegu täitunud. Otsustasin linnas asjad kokku pakkida ja maale elama kolida. Tänapäeval ei ole enam linnalähedased piirkonnad päris „maal elamine“ nagu vanasti, aga õnneks on veel palju loodust ja privaatsust alles.
Mul on kodus oma hobused, koerad, kassid (loodetavasti kevadest ka kanad ja paar parti). Otsustasin ka töötamise linnas lõpetada ja sulgesin salongi, ikka selleks, et pühenduda sellele, millest olen unistanud. Meil on kaks hobust, üks pisike poni ning üks hoiuhobune, kes meie juures elab.
Mulle meeldib igapäevane toimetamine hobustega, nende õpetamine igapäevaelus (harjutamine erinevate asjade ja olukordadega, et hobune ei kardaks, usaldaks inimest jne) ja kuna minu tütar Rebeka-Lisette on samuti pärinud hobupisiku, siis tema on see, keda huvitab ka võistlussport ning koolisõit. Ta hoolitseb selle eest, et hobused ka ratsakuulekad oleksid.
Meie juures hoius olev vana hobune Jefferson on samuti keerulise saatusega hobune, kes oli usalduse inimese vastu täielikult kaotanud, kuid nüüd on ta juba päris tubli ja on õppinud mind usaldama, kuigi vahel löövad vanad armid veel välja.
Minu päevad algavad ja lõppevad alati koos hobustega – hommikul süüa pannes, juttu ajades ning vaadates, kas kõik on korras ja õhtul täpselt samuti. Vahepeal muude toimetamiste keskelt jõuan ka päeva jooksul ikka korra koplisse kiigata või vahel porgandit viia, kui just ei olegi see päev, kus tegelen ainult hobuste ja nende õpetamisega.
Lisaks huvitab mind väga rakendisõit ja sellel alal hobikorras võiks isegi võistlemas käia, kui kunagi rohkem aega tegelda on. Oma poni Killu õpetasin ise vankri ees käima ning aeg ajalt võtangi kätte ja lähen sõidan niisama mõned tiirud või käime erinevatel üritustel lapsi sõidutamas.
Vahel harva jõuan ka ise hobusele selga ja selleks on meil kodus Eesti hobune Voore Adelheid, kes on selline vahva sell, kellega on tore looduses jalutada. Kolmas hobune Carribu on aga veel noor ja õpib koos minu tütrega koolisõidukunsti, et tulevikus koos võistlustel käia.
Lisaks on mul kodus praegu veel kassid Timmu ja Nurr, koerad mops Peedu ning varjupaigast võetud segavereline Kirbu. Kuna mulle väga meeldis töö ja suhtlemine erinevate loomadega salongis, siis jätkan seda tööd peagi kodus ja saan jälle oma heade klientidega kohtuda, kellest nii mõnestki tegelikult juba puudust tunnen!
Tegelen praegu palju ka koerte toitumisteemaga. See teema hakkas mind huvitama, kui töötasin loomakliinikus ja hakkasin aina rohkem mõtlema, miks on tänapäeva koertel niivõrd palju kasvajate ja allergiate probleeme. Olen sellele teemale väga pühendunud ja harin end aina edasi. Oma teadmisi jagan ka teistega, kui vähegi oskan ning rõõm on näha, kuidas väga paljud on abi saanud, muutes vaid koera toitumist. Aga see on juba teine jutt 🙂
