RUBRIIK INIMENE JA LOODUS: Rauli ja Otto de Corgi lugu

Tere! Minu nimi on Otto ja ma olen natuke üle ühe aasta vana Welsh Pembroke Corgi. See koeratõug on Inglismaalt pärit. Meid tuntakse tihti ka “kuninganna koerana”, sest Inglismaa kuninganna...

Tere! Minu nimi on Otto ja ma olen natuke üle ühe aasta vana Welsh Pembroke Corgi. See koeratõug on Inglismaalt pärit. Meid tuntakse tihti ka “kuninganna koerana”, sest Inglismaa kuninganna Elizabethil on olnud meiesuguseid üle 40. Seda ligikaudu kuuekümne aasta vältel. Praegu on ka – neli tükki. Aga selle kohta saate ise internetist lugeda, see ei ole see, millest me siin täna rääkima hakkame.

Olete kuulnud, et iga inimene on bränd? Minu inimisa arvas, et ka iga koer võib olla bränd ja ühel maikuu päeval vaatas ta ringi ja küsis oma laste käest: „Aga mis te arvate, kui teeks Ottost vinge brändi?“ Mina olin tooli all varjus ja ei osanud midagi arvata. Lapsed arvasid, et kuna Otto on nii armas koer, siis peab ka teistel inimestel olema õigus vaadata Ottost ehk minust tehtud pilte ja kui see ongi brändi tegemine, siis võiks teha küll!

Öeldud – tehtud. Isa arvas, et tema ei oska Instagramis midagi teha (valetas vist) ja seepärast peavad lapsed natuke aitama. Facebookiga saab ise hakkama küll. Muide, lihtsalt teadmiseks, et isa on mul endine ülikooli turunduse õppejõud ja teab turundusest (vähemalt enda arvates) piisavalt palju. Poole tunni pärast olid mul olemas nii Facebooki kui ka Instagrami kontod.

Natuke probleeme oli nimega. Nimelt, minu nimi on Otto, see läheb igal juhul nimesse sisse, aga kui me räägime brändist ja meelde jäämisest, siis oli selge, et tuleb kasutada ka minu tõunime „corgi“ ja kuidagi omavahel siduda Otto ja Corgi. Variante on muudest maadest palju. Meil siin Eestis öeldi, et see on Oru Pearu või Mäe Andres, aga mujal maailmas kasutati mingeid eessõnu. Sakslastel oli/on „von“, aga see tunnistati kohe liiga saksikuks ja arhailiseks. Oli vaja midagi kaasaegset, kerget ja ilusat. Inglased kasutavad oma „the“ palju, aga sellenimeline koer oli juba olemas.

Isa mõtles natuke ja ütles: “Aga paneme nimeks Otto de Corgi.” Sisuliselt hääldatakse samuti nagu inglise keeles (kui te ei tea, siis interneti suhtluskeel on inglise keel. Mingi eesti või rumeenia ja isegi itaalia keelega ei ole seal midagi suurt peale hakata), kirjapilt on lihtne ja meeldejääv ja mis peamine, keegi pole seda veel ära tabanud. Ja niisiis tehti kaks lehekülge sama nimega kohe valmis. Nii Facebooki ehk Näoraamatusse kui ka Instagrami ehk Pildiraamatusse. Isa teadis küll öelda, et oluline oleks teha ka YouTube lehekülg, aga siis ohkas ja ütles, et neid videosid, mida kõik vaataksid, tema küll alustuseks teha ei oska ja seega, me YouTube ei tee.

Selleks hetkeks oli isa teinud oma telefoniga minust umbes paar tuhat pilti ja sadakond videot. Sealt valisime esimesed pildid, laadisime üles ning astusimegi karussellile.

Kui keegi küsiks minu isalt, miks ta võttis mind endale, siis ta kahvatab ja räägib sellest, kuidas meie peres oli esimeseks koeraks rotweiler ja teiseks saksa lambakoer. Nemad on ammu surnud, sest koerad elavad vähem kui inimesed. Keskmine oodatav eluiga inimaastates on ka minul nii 12-14. Muidugi räägitakse ka nendest vähestest teistest, kes elavad kauem, kuid see on pigem erand. Sellest ka see kuningannal olnud corgide suur hulk.

Aga kui nüüd küsida edasi, et näed olid ju suured koerad, miks nüüd ikkagi selline pisike, siis tuleks kohe teha üks väga oluline parandus. Nimelt oleme me kehalt väiksed, kuid hingelt suured koerad.

Corgid on aretatud valve- ja karjakoerteks, mis tundub meie keha vaadates uskumatu, kuid me saame nende ülesannetega suurepäraselt hakkama. Oluline ei ole ju ka päti mahamurdmine, vaid kõikidele teadaandmine, et siin on pätt. Ja selleks sobime me suurepäraselt.

Vaadake meile otsa ja te näete, et me naerame kogu aeg. Meie suu on naerul ja me oleme sulle truuks sõbraks ja abimeheks. Pigem tuleks küsida, miks meid nii vähe on – Nii Eestis kui ka maailmas?  Aga sellele küsimusele ei oska mina ega isa vastata.

Millega ma tegelen? Hommikul ajan oma inimesed üles, et nad ei laiskleks nii palju. Siis ruttu minuga õue hoovi ja siis hommikusöök. Kusagil kümne paiku viin ma oma peremehe jalutama. Ta naerab ja räägib, et kui mind veel ei olnud, siis tegi ta keskmiselt päevas 1100 sammu ehk siis põhiliselt istus maas ja vahtis arvutiekraani. Ma saan aru, et enamik inimesi teevad seda päevast-päeva. Muide tihti teevad nad seda vahtimist tasuta ehk oma vabast ajast. Sellest mina aru ei saa. Minu tulek muutis kogu päevakava. Alguses olin ma väike ja ma ei jõudnud palju käia, aga juba maikuus tegi mu isa keskmiselt 7500 sammu päevas ja see number muutub ainult paremaks. Tema kehakaal on langenud ja vererõhk samuti. Seega mina olen andnud talle tervist ja tasakaalu.

Kui me tuleme metsast jalutamast, siis on mul vaja end pesta. Kuiva ja ilusa ilmaga ei ole ma must, aga kõikide teiste ilmadega järgneb pesemine. Käpad ja kõhualune tuleb puhtaks saada, siis saan ka diivani peal magada. Pärast pesemist on tavaliselt puhkus, mis tähendab, et mina magan ja isa teeb süüa või teeb oma tähtsaid inimeste asju. Kui on vaja siis läheme isaga sõitma. Mind võetakse tihti kaasa erinevatele kohtumistele. Seni on kõik olnud alati rõõmsad mind nähes. Ainult üks kord üks tädi riidles, et tal on koerte vastu allergia. Midagi pole teha, inimesed on erinevad ja oma tervise eest peavad nad hoolitsema. Õhtul läheme emale vastu ja teeme kõik koos pisikese jalutuskäigu. Järgneb õhtusöök ja kusagil poole kaheksa ajal veel üks pikem jalutuskäik kõik koos. Nii et minu inimeste elu on kogu aeg riidesse panemine ja lahti võtmine. Nagu mu vanemad ütlevad, terves kehas terve vaim ja siis ei taha ma öösel ka pissile-kakale minna ja magan ilusti terve öö.

Mul on sotsiaalmeedias kaks kontot: Facebook ja Instagram. Isa on kehtestanud endale reeglid – Facebookis on kaks postitust päevas ja Instagramis on tavaliselt kolm-neli. Alguses oli suhteliselt kindlalt neli, nüüd on pigem kolm. Kaua sellega tal aega läheb? Seda on raske hinnata, sest üks ja kõige väiksem asi on piltide üles laadimine ja mingi teksti kirjutamine. See võtab väga vähe aega. Keerulisem on piltide saamina ja nende valimine ning tekstide mõtlemine. Turunduses pidi olema selline müüt, et sotsiaalmeedia on tasuta ja seega sobib kõikidele oma brändi loomiseks. See on selline jutt, mis sobib ainult nendele inimestele, kes ise sellega ei tegele ja raamatutarkust suust välja ajavad. Sotsiaalmeedia on jah tasuta, aga kui sa soovid seal midagi ka saavutada (loe: muutuda brändiks), siis võtab see väga palju aega ja sotsiaalmeedia kulu on inimese tööaeg, kes neid kontosid haldab. Pole väga kuulda inimestest, kes teiste jaoks tasuta pidevalt tööd teevad, seega on see kanalina ikkagi kulusid nõudev tegevus. Jah, kui me ei oska hinnata oma töö hinda, siis on see kõik tasuta, aga tegelikult on igal tegevusel suhteliselt kindel hind olemas.

Selleks, et sinust tekiks bränd, pead sa olema sotsiaalmeedias kohal. Ühelt poolt olen mina, ja teiselt poolt ka minu isa, ära õppinud lihtsa reegli: kui sa oled siin kohal, siis pole enam väga oluline, millest sa kirjutad ja mis pilte sa näitad. Aga siin on kohe kitsendus: kui sinu postitused on ebahuvitavad, siis keegi ei tule sulle sõbraks ega sind jälgima. Aga siis ei ole olemas ka brändi. Noh, bränd on küll olemas, aga keegi sellest brändist ei hooli. Ja nagu ütles juba Philip Kotler: Kui sul on maailma parim hiirelõks, kuid kui sellest keegi midagi ei tea, pole su hiirelõks midagi ka väärt. Loogiline tegevus seega on tuntuse tõstmine ja sõprade saamine. Kuidas seda teha? Kui selleks oleks olemas valmis retsepte, siis me ju kõik teeksime seda ja kasutaksime, ning meil kõikidel oleks miljoneid sõpru-jälgijaid. Iga brändi jaoks on see erinev. Mina olen suhteliselt populaarne bränd (mul on Instagramis täna 8700 jälgijat), aga samas on maailmas corgisid kellel on üle sajatuhande või ka üle kahesaja tuhande jälgija. Aga kui rääkida inimeste brändidest, siis leiab suhteliselt kerge vaevaga ka üle kümne miljonilise jälgijaskonnaga lehekülgi.

Kuidas pildid minust sünnivad? Minu inimesed kasutavad ainult oma telefone. Esialgu ei plaani nad endale mingeid kalleid aparaate osta, et „paremaid“ pilte saada. Kindlasti on hea aparaadiga võimalik saada väga häid pilte, kuid siin tuleb küsimus: Milline on väga hea pilt? Ja elu on näidanud, et väga head pildid sünnivad juhuslikult, hetkes. Mu isa mäletab, kui me käsime nõid Nastja raamatu jaoks kaanepilti pildistamas koos corgi Brunoga. Nastja istus laudtee serval ja mõlemad meie Brunoga olime tema ees istumas-seismas-kohti vahetamas ja järsku kõik inimesed ahhetasid ainult. Me olime Brunoga võtnud täiesti juhuslikult sisse poosi, mis oli absoluutselt fantastiline, erakordne. Kuid see oli vaid üks hetk. Fotograaf püüdis seda uuesti lavastada, aga midagi samaväärset ei tulnudki enam välja. See oli hetk, mis läks ja mis on ainult nende inimeste mälupildis, kes sellel hetkel seal kõrval olid. Pilt, mis lõpuks kaanele läks, oli väga armas ja ilus, aga see polnud see…

Seega fotokas peab kogu aeg käes olema ja kogu aeg tuleb püüda mind pildistada. Pildistamine on tegelikult raske töö, kogu aeg tuleb mul poose vahetada ja võtta uusi asendeid. Pole võimalik lihtsalt saavutada pidevalt ja püsivalt ainult väga häid pilte. Osad minu pildid on pildistatud juhuslikult ja osad on ka lavastatud. Näiteks tõstis isa mu Hiiumaal põhupallile seisma. Seal kõrgel oli natuke hirmus olla ja ma olin väga ettevaatlik enda liigutamisega. Aga pilt tuli hea. Nii hea, et disainerid ja isa otsustasid selle lausa minu kalendri kaanele panna.

Peamiseks takistuseks väga heade piltide saamisel on kindlasti ka minu püsimatus. Ma olen küll käinud kutsikakoolis, aga käsklust „seisa“ ma ikka hästi kätte ei saanud. Mu vanemad küll räägivad, et peaksid minuga seda harjutama ja mõnikord kui neil midagi eriti head käes on, ma teen ka ilusat „seisa“ hoiakut, aga reaalses elus, kui sinu ümber on nii palju segajaid ja lõhnu, on seda väga raske saavutada.

Ma tean, et on corgisid, kellega lausa lavastatakse videosid, mis on väga populaarsed, aga minu vanemad sinna ei ole veel jõudnud. Ehkki natuke nad juba ka oskavad videot monteerida ja mängida salvestatud pildimaterjaliga.

Huvitav küsimus on ka loomapiinamine, mis võib olla heade videote taga. Sest tavaolekus meie, koerad, tihti ei tee ju selliseid asju, mida inimesed panevad meid tegema. Ma arvan, et kui ma ise selle juures olen rõõmus ja lahe, siis see ei ole piinamine. Mõnikord me küll näeme videost, et looma pilk on hirmunud ja abiotsiv, siis tasub alati meeles pidada, et inimene on tegelikult siinsamas kaamera taga ja kohe aitab ka oma looma. Tihti on meie hirmunud pilgu taga ka see, et see juhtub meiega esimest korda. Nagu näiteks minu esimene dušši all käimise video. Seda on vaadanud üle 180 000 inimese ja laigitud üle 30 000 korra. Mul ei olnud seal halb olla, aga ma olin esimest korda üleni märg ja see peegeldus ka minu ehmunud silmadest.

Parim, mida ma oskan öelda, miks minu inimesed jändavad selle sotsiaalmeediaga, on see, et minu pildid ja videod toovad natuke rõõmu inimeste silmadesse ja südamesse. Kui inimene naeratab mind või minu pilti nähes, on maailm muutunud natuke paremaks paigaks, kus kõikidel on parem.

Kui keegi tahab nüüd natuke rohkem minust teada saada, siis parim võimalus selleks on loomulikult minu Facebooki ja Instagrami kontod, kus mind leiab @OttodeCorgi või #OttodeCorgi alt. Kirjatähtede suurus ei ole oluline. Kui keegi soovib minuga kohtuda, siis tuleb selleks organiseerida kohtumisõhtu ja see on juba seotud kulutustega (näiteks kohalesõit), seepärast tasub selles hakata kokku leppima minu inimesega meiliaadressil raulvatsar@hotmail.com.

 

Related Posts
Leave a Reply