Paljud on öelnud, et loom saab aru kui inimene ootab last. Nii oli ka meil.
Enne kui hakkan jõuan raseduseni, siis räägin teile natukene meie perekonna sünergiast. Koer võtab mind ja minu Elukaaslast väga erinevalt ning ta teab täpselt kelle juurde mis teemadega pöörduda. Minu peamiste ülesannete hulka kuuluvad: koerapargis mängimine, arstivisiidid, küünte lõikamine, kaisutamine, korrale kutsumine, koertekoolis käimine ja harjutuste tegemine. Elukaaslase peamiste ülesannete hulka kuulub: müramine, kaisutamine, koerapargis mängimine, musitamine, võidu haukumine, pidev toidu nurumine ja selle salasöömine, oravate ja kasside tagaajamine. Võib öelda, et mina olen meie perekonnas karmima käega kui Elukaaslane ning Koer teab seda. Kui mina olen temaga üksi kodus, siis on meil vaikus ja kord aga kui elukaaslane saabub siis on meil lärm ja lõputu müramine. Ning selline ongi meie pere! Kuid üks asi oli meil ühine- tingimusteta armastus Koera vastu.

Esimese ettevalmistava abinõuna hakkasime koostama nimekirja Koera käitumisest, mis vajaksid täiendamist enne Beebi tulekut. Kuna kuulekuskoolis täitusid kohad viie minutiga, siis pidime omal käel hakkama saama. Vaatasime youtube’i õppevideosid ning hakkasime aeglaselt meie Segasummasuvilasse korda looma.
Peamised murepunktid, mis vajasid “korrigeerimist” olid:
- Haukumine (et last ei ärataks) Video: https://youtube.com/watch?v=OFZ003dY8cU
- Kõrval käimine (et saaksime kolmekesi vankriga jalutamas käia) Video: https://youtube.com/watch?v=wjBg5Nlx1HM
- Hüppamine (et ei tekiks harjumust ringi või peale hüpata) Video: https://youtube.com/watch?v=49A12LPsE8M
- Voodis mitte magamine Video: https://youtube.com/watch?v=U_MHVZ_094w
- Üleüldine ettevalmistus Beebi tulekuks. Video: https://youtube.com/watch?v=UIJpLQrKGPo&t=17s
Kõik need punktid vajasid kindlat meelt, järjekindlus ning mis peamine: KANNATLIKKUST. Me ei saa eeldada, et Koer muutub üleöö, vaid pigem olla rõõmus iga väikese muudatuse üle. Kas me oleme lõpp-tulemusega rahul? Iga punkt paranes märgatavalt, kuid mitte piisavalt. See ei olnud Koera süü, vaid asi jäi pigem meie järjekindluse puudumise taha. Meie õnneks kuulis Laps piisavalt haukumist kõhus olles nii, et hetkel teda vali hääl või haukumine absoluutselt ei kõiguta.
Kui esimesel trimestril ei saanud Koer mitte midagi aru, siis kõhu suurenedes ka tema käitumine muutus. Kuidas?
- Ta tahtis rohkem hellust kui kunagi varem.
- Ta hoidis Elukaaslase poole. Tekkis tunne nagu ta oleks juba mind maha kandnud ning nüüd üritas Elukaaslast veenda, et lähme koos maale elama- meil oleks niiiii lõbus koos!
- Ta oli ettevaatlikum minu ümber. Lõppes igasugune üleliigne hüppamine ning tormamine.
- Väljas jalutades hoidis ta minu ligi rohkem kui enne. Mulle tundus nagu ta kaitses meid veel rohkem.
- Ta aeglustas oma jalutamise tempot kuna nägi, et ka minu tempo aeglustus.
- Kõhu suurenedes ta aina rohkem vaatas seda ning vahest isegi asetas oma pea vastu kõhtu.
- Kui enne meeldis talle rohkem jalgade peal magada, siis nüüd oli ta aina rohkem kõhu ümber kaisus.
Järgmisel kuul kirjutan teile kuidas Beebi ja Koer esimest korda kohtusid ning kas meie suurim hirm sai teoks? (loe: kas Koer aktsepteeris uut pereliiget)
Lisalugemist koertest ja rasedusest:



