Eesti Loomakaitse Seltsi vabatahtlik on juba teist aastat Austraaliat avastamas ja seiklusi otsimas. Uute kohtadega tulevad ka alati uued sõbrad. Katri rääkis meile rebasest, kes on õppinud inimesi usaldama.
Kevadel liikus Katri koos sõbraga tööle Merah Northi kohalikku puuvilla tehasesse. Elama asuti ühte pisut teistmoodi majutuskohta tehase läheduses. Teistmoodi selles mõttes, et enamiku ajast elatakse vabas õhus. Oodata võis, et loomadega kokkupuude saab olema tihe. Kuid keegi ei osanud arvata, et üks rebane seda kohta lausa regulaarset külastab ja toiduga seltskonda kõrgelt hinnata oskab.
Rebasest rääkis esimest korda ränduritele töökaaslane, kes looma varem oli kohanud. Miks või kui kaua on rebande majutuse juures käinud, ei oska keegi täpselt öelda. Kuid teada on, et harjumuseks on see talle saanud, kuna paar aastat on loom juba majutusasutust külastanud.
Rebase olemasolu sai selgeks, kui naabrimees ehmatuse peale relva tuli otsima. Loom oli nimelt tema karavani sisse saanud. Õnneks olid Katri ja tema sõber rebasest kuulnud ning rääkisid naabrimehele, et rebane ongi juba aastaid seal elanud ega ole inimesele ohtlik. Nii sai loom ehmatusest või isegi surmast päästetud. Umbes nädal hiljem ilmus rebane vaikselt seltskonda, et uute asukatega tutvuda.
Esimesel külastusel oli rebane väga ettevaatlik, uudistas pigem kaugelt. Kuid muutus iga korraga järjest julgemaks ja lõpuks aru saades, et seltskond talle ohtu ei kujuta võttis ta nad omaks ja hakkas neid regulaarselt külastama. Loom ilmub seltskonda alati õhtusöögi ajaks. Selleks ei ole talle kutset vaja, kuna teab väga täpselt millal õige aeg kätte jõuab. Rahulikult süües võib üks hetk avastada enda kõrvalt lauda imbunud rebase oma osa ootamast. Kui varem jooksis loom toidu kätte saades peitu sööma, siis nüüd võtab rebane toidu juba käest ja kui muud moodi ei saa, siis on valmis lausa esikäppadega sülle ronima. Toiduga seostub loomale ka kilekoti sahin ja köögis käimine, siis on ta valmis inimesel lõputult järgi käima või köögiukse juures istudes ootama.
„Sa vastutad alati kõige selle eest, mis sa taltsutanud oled,” ütles rebane väikesele printsile Antoine De Saint-Exupéry raamatus. Majutuses käib ka teisi loomi, rebaseid ja känguruid, kuid neist ükski ei ole päris selline nagu see üks rebane. Nii ongi sellest ühest rebasest saanud ränduritele justkui sõber, keda iga õhtu oodatakse. Seltskond loomulikult mõistab, et tegu on siiski metsloomaga, kes ei tohiks inimest liigselt usaldada. Seetõttu hoitakse loomaga teatavat distantsi ja hoitakse silm peal, et keegi looma usaldust ei kuritarvita.
